Mu elu romantiliseim hetk: üllatus, mida ma kuidagi oodata ei osanud

Olen inimene, kellele ei meeldi oma sünnipäeva tähistada. Ja seda mitte selle pärast, et saan vanemaks vaid selle pärast, et olen suur planeerija ja hakkan varakult seda kõike tegema. See võtab palju aega ja energiat. Ja lõpptulemus on tihti see, et teistele ei pruugi sobida koht ega aeg... Ja kui külalised üks kord saabuvad, olen nii läbi, et ei jaksa nendega suhelda...ja isegi kui jaksan, pole aega, sest vaja kogu aeg midagi teha, kord salatit juurde tõsta, kord kohvi teha jne... Usun, et saate aru, mida mõtlen.

Ma ülihea meelega organiseerin teiste jaoks (laste, mehe, ema, sõprade jaoks). Kuid 5 aastat tagasi otsustasin, et oma sünnipäevaks ei tee midagi. Ei osta isegi torti.

18.01.2011 oli see tähtis päev, kui sain 30. Plaan oli tehtud: kell 18 lähen lastega (mul neid 3) “Rapuntsli” esilinastusele, siis koju, lihtne õhtusöök pereringis ja mõistlikul ajal magama.
Mees tuli mulle ja lastele autoga järele, et me ei peaks külmetama ja saaks kiiremini koju. Astun siis korterisse, lapsed tormasid võidu, kes tualetti, kes oma tuppa.

Mees siis räägib: mine vaata, kui tublid lapsed olid, lõid toad kõik läikima päeval. Tegid sulle kingituse. Ma siis rõõmustasin ja asusin suure toa poole teele. Mul on oma “kiiks”, ma ei pane tuld enne põlema, kui olen kardinad ette tõmmanud. Sammun siis läbi toa ja äkki jään seisma, sest hämaras toas on mingid varjud.

Äkitselt kostsus: “PALJU ÕNNEEEE!” Mees pani tule põlema ja toas olid mu sõbrad ja tema vanemad, kes hõiskasid “Palju õnne!”, laud oli kaetud, šampusekorgid lendasid… Ma olin sõnatu… Keerasin näoga mehe poole, panin pea ta õlale ja lihtsalt nutsin õnnest… Kõlab nagu filmis ? Jah, olen alati arvanud, et filmistseenid on ülepakutud… Kuid sel hetkel tundsin, et see õnn ja rõõm ei mahu minusse ära ja kõik emotsioonid olid segamini.

See žest soojendab mu hinge siiani. Olen üks õnnelik inimene!