40 päeva, mis muutsid mu elu. Paremaks!
Eile võtsin ette 15-kilomeetrise matka Schönbrunni lihavõtteturule ja loomaaeda. Ilm oli võrratul kaunis ja soe. Pikkade pükstega hakkas kohati lausa palav. Loomaaias asuvast talust ostsin endale järgmiseks nädalaks kiviahjus küpsetatud täisterarukkileiva ja kohapeal valmistatud värsket kitsejuustu. Tänane jalutuskäik jäi aga väga lühikeseks, sest pärast kolmveerand-tunnist väljasolekut viskas kevadilm vingerpussi ja äge vihmasadu tegi mu läbimärjaks. Sunnitud kodusoleku kasutasin ära homseks söökide valmistamiseks. Homme lõunaks siis selleri-porgandi-kartuli supp kaerahelvestega ja õhtuks tomatipüreesupp. Mõlemad lõhnavad imeliselt ja olen veendunud, et maitsevad sama hästi.
Täna on siis juba võimalik teha vahekokkuvõtteid möödunud neljakümnele vedelikupäevale. Esmalt tuleb mainida, et kogu see periood on andnud mulle hea võimaluse endaga sisemiselt rohkem tegeleda. Tunnen, et organismis on toimunud muutused, enesetunne on kõvasti paranenud ja mõttemaailm veelgi positiivsem. Samuti olen kaotanud üle kümne kilo kehakaalust, mis annab samuti meeldiva kerguse tunde. Kõik see kokku — kevadepäike, hea enesetunne, kaotatud kilod jne — annab tõesti sellise meeleolu, et tahaks lausa lennata.
Parim, mis ma selle ajaga olen õppinud, on see, et ma oskan õiget ja tervislikku toitu nüüd paremini hinnata. Olen väga palju tegelenud just tervislikku toitumise teemadega ja enam vanale rajale tagasi ei lähe. Samuti on väga oluline rohke liikumine värskes õhus. Istuva töö tõttu on mul oluline leida see kasvõi tunnike päevas, mil lihtsalt üks suurem tiir ümbruskonna roheluses ette võtta. Nädalavahetusel võib sõita juba Viini metsadesse ja võtta ette korralikuma matka.
Olen väga uhke enda üle, sest olen järjekordselt saavutanud püstitatud eesmärgi. See ei olnud kohati kerge, sest paastumise ajal leidsid aset mitmed rutiinivälised olukorrad: kolimine, reis Hollandisse ja eelmisel nädalal koolituse korraldamine Saksamaal. See lükkab kindlasti ümber selle, et paastuda on võimalik ainult üksi kodus istudes ja magades. Paljud imetlevad mind, sest eks skeptikuid oli rohkem kui küll. Eile rääkisin oma sõbrannaga, kes samuti täna ja sama pika paastukuuri lõpetab. Temagi oli positiivne ja enesega rahul. Tema kirjutab paastumise kõrvalt oma magistritööd ja leidis, et paastumise ajal oli teotahe tunduvalt suurem ja jõudis palju rohkem teha kui toitudes. Aju töötab paremini — seda panin ise ka tähele.
See inimene, kes ma olin veel vähem kui kaks kuud tagasi, on tundmatuseni muutunud. Võtsin selle teekonna ette ka suuresti selleks, et anda oma organismile võimalus alustada puhtalt leheküljelt. Võib loomulikult minna üle tervislikule eluviisile üleöö, kuid ma leian, et see ei anna nii palju tulemusi. Ikka jäävad isutama „eilsed“ lemmikud ja inimene ehk ei oska hinnata õiget toitu selliselt nagu peale pikka paastukuuri.
Algamas on teekond uude eluetappi. Veel 20 päeva, mil õpin vaikselt jälle tahket toitu sööma. Samas võib juba sellegi lahterdada edasise elu esimeseks päevaks. Olen põnevil ja rõõmus uute maitseelamuste üle, sest näiteks sellerit ei ole ma veel kunagi oma elus proovida osanud. Tutvudes retseptidega, mis mind ootavad, leidsin palju uut ja huvitavat, mille peale poleks ise varem iialgi osanud tulla.
Siinkohal soovin kõikidele kaunist algavat kevadet ja tänan, et olete elanud kaasa minu 40-päevasele teekonnale vedelikemaailmas!
