Appi, ta roomab!
Mida siis teha? Kas panna laps voodisse või mänguaeda kinni? Või las tirib kõike, mis kätte saab?
Tubades roomamine kasulik või kahjulik?
Roomates, ületades enda jaoks küllalt suuri vahemaid, treenib laps erinevaid lihasgruppe. Roomav väikene treenib ka oma silmi. Ta õpib neid vajalikule kaugusele “häälestama“ — tõstab pea ning heidab pilgu üle toa, et midagi huvitavat leida. Uurides kodu ja asju, mis seal leidub, arendab laps oma mõttetegevust. Ta õpib meelde jätma, mis on mis ning kus miski asub, ta uurib esemete omadusi…
Kõike katsudes treenib ta ka oma käsi. Juba roomamine iseenesest erineva katte ja mustriga pinnal arendab peenmotoorikat, mis on teatavasti otseses seoses kõne arenguga.
Nagu näha, ei too väikelapse rändamine majas mitte üksnes segadust, vaid on ka suuresti kasulik tegevus rändurile enesele. Niisiis on tarvis leida kuldne kesktee. Last kinni panna ei tasu, kuid kõigel isevooluteed lasta minna pole samuti soovitav.
Kindlusta lapse ohutus
Kodus, kus kasvab väike roomaja, peab kõik ohutu olema. Ei mingit olmekeemiat vannitoa põrandal. Köögis peab kraanikausialune kapp olema kindlalt lukus. Lapse käeulatuses ei tohi olla õrnu ega teravaid esemeid.
Lastes mudilase vabalt liikuma, veenduge veel kord, et kallihinnalised või ohtlikud asjad pole lapse haaramisulatuses. Hinnalised esemed ja aparaadid olgu kõrgetel riiulitel või kinnistes kappides. Kontrollige kardinapuude vastupidavust. Laps ronib kardina juurde, haarab sellest kinni ja püüab, kardinat toena kasutades, püsti tõusta.
Ärge kunagi hoidke kuuma tee- või kohvitassi, potti või panni lapse pea kohal. Ärge asetage tuliseid nõusid laua äärele. Kui süüa teete, keelake lapsel pliidi ääres mängimine.
Teravad nurgad saab ära polsterdada. Pistikud peavad olema kaetud. Juhtmed võimaluse korral kõrgele tõmmatud. Kui teil on suur korter, piirake oma maadeuurija liikumisala paari toa ja köögiga. Teised ruumid olgu talle suletud.
Väikesed kavalused
Kui laps teeb ikkagi midagi sellist, mis lubatud pole, ärge minge ta juurde tühjade kätega. See kutsub esile protestitormi. Parem on üritada vastastikku kasulikku vahetust teha. Teie annate lapsele midagi, mis teda väga huvitab ning võtate ära selle, mida ei tohi puutuda. Sel juhul saab ehk vältida pahameelt (kahjuks ei mõju see nipp mitte alati). Ärge pahandage lapsega, et ta tekitab kodus segadust. Ta on veel liiga väike mõistmaks, mis on kord, mis korralagedus. Ta ei tee pahandust, ta lihtsalt mängib rõõmuga.
Pole ka mõtet pidevalt mudilase kannul kõndida, et tema tormilise tegevuse tagajärgi sealsamas likvideerida. Te lihtsalt nõrkete väsimuse kätte keset päist päeva ning ka lapsele ei meeldi, et kõik ta püüdlused tühja jooksevad — alles ta tiris midagi imetoredat välja, tahtis seda uurima hakata, teie aga tulite ja koristasite kõik ära…
Õigem taktika on kerge koristus lapse päevase une ajal ning põhjalikum õhtul. Võib ka varieerida — kerge koristamine hommikul, õhtul ja järgmise päeva hommikul. Põhjalikum — üks kord kahe päeva jooksul.
Kas harjutada last iseseisvalt enese järel mänguasju koristama? Võib ju proovida. Põhiline õpetus langeb aga aega, mil laps on aastaseks saanud. Reaalselt õpib ta seda tegema alates teisest eluaastast. Kuid tõelist oma toa koristamist ei ole mõtet veel pikka aega oodata.
Vanemas eas tassivad lapsed tuppa kõikvõimalikke aardeid — puupulki, kive, tänavalt leitud katkisi mänguasju… Nad ehitavad ikka ja jälle toolidest ja tekkidest maju. Nad joonistavad ennastunustavalt tapeetidele. Nad loobivad mööda lauda laiali oma vihikud ja õpikud, õpivad ja samaaegselt söövad krõpse… Nad mõtlevad pidevalt oma asjadele — kuidas väike rakett üles lasta, kuidas ehitada printsessile loss, kuidas metsas onni teha, kuidas hiilida salaja pööningule ning kaotada see õnnetu „2” oma päevikust… Ja nad ei mõtle iialgi sellele, et toas peab valitsema kord!
Milline õudus, mõtleb nüüd kindlasti keegi. Jah, teie olete muidugi kindlad, et teie laps on teistsugune, mitte selline nagu teised… Teie kullakallikesest kasvab korralik, mõistlik ja kuulekas laps.
Ometi kinnitavad psühhiaatrid, et kui laps on passiivne ning tema toas valitseb alati kord, siis on see märk sellest, et tuleb konsulteerida spetsialistiga. Laps peab sünnist saadik olema aktiivne ja mida kauem ta seda on, seda parem.
Kuhu panna mänguasjad?
Kui mänguasju on palju, laps aga mängib niikuinii vaid mõnedega neist, laduge asjad seitsmesse ühesuurusesse karpi ning kleepige neile peale nädalapäevade nimetused. Nii peate koristama vähem asju ning ka lapsel on iga päev uued kannid. Jätke kättesaadavale vaid kõige suuremad lemmikud.
Ärge ostke lapse esimeseks eluaastaks liiga palju mänguasju. Sel ajal on tema jaoks huvitavad kõik tavalised asjad — alates jogurtitopsist kuni vana sokini, millesse võib toppida veel teisedki sokid. Loomulikult peavad kõik lapse kätte sattuvad asjad puhtad olema. Kuid just nimelt puhtad, mitte steriilsed. Kodune keskkond on lapse jaoks loomulik elukeskkond. Kui püüame teda kaitsta igasuguste mikroobide eest, kaob ta organismi vastupanuvõime. Kodused mikroobid on immuunsüsteemi jaoks mõistlik treening. Esemele, millest saab mänguasi, piisab pesemisest.
Sugulased ja tuttavad on kinkinud tohutul hulgal pehmeid mänguasju. Iga mänguasja kõrva külge võiks õmmelda aasa või rõnga, lastetoa seinale aga kinnitada väikesed plastmassist konksud. Näeb originaalne välja ning nii hoiate põrandal ja ka riiulitel ruumi kokku. Osa konksusid võib madalale kinnitada, et laps ulatuks ise mänguasju võtma ja tagasi panema. Teised olgu kõrgemal, sinna võib riputada need asjad, millega laps eriti ei mängi. Kui mänguasjad on kaunistusena pikka aega rippunud, tuleb nad kindlasti pesumasinas puhtaks pesta. Või vähemalt tolmust puhtaks kloppida.
Söömise tagajärjed…
Väikelapse söötmine võib kujuneda täielikuks katastroofiks. Lapse tool ja põrand selle ümber on must — puru, pritsmed, pudrujäägid… — ning lisaks veel tema riiete pesemine. Et pärast sööki kord majja saada, läheb tarvis palju jõudu ja aega.
Aga kui mõelda kõik juba varakult läbi? Õigesti organiseeritud söötmine on juba pool võitu!
Valides kõrget söögitooli, tuleb veenduda, et selle konstruktsioon pole liialt keeruline. Muidu võib tekkida raskusi lapse istuma panemisega ja kätte saamisega. Tooli ostes valige mudel, mille iste on kergesti puhastatavast materjalist (mitte riidest). See peab olema ka kergesti äravõetav, et oleks lihtne puhas hoida.
Mudilase võib söötmise ajaks päris paljaks võtta. Mõningaid võib see küll šokeerida, kuid mitte last ennast. Eriti hästi õnnestub see peredes, kus püütakse last karastada.
Kõhu täis söönud lapse võib vannituppa duši alla viia — ja ongi jälle kõik korras. Midagi muud polegi tarvis pesta. Kui teile ei mahu pähe mõte, et teie tibu hakkab palja pepuga sööma, tõmmake talle siis püksikesed jalga.
Paljud emad ostavad hulgaliselt igasuguseid pudipõllesid, et kaitsta lapse riideid toidu eest. Kahjuks ei suuda paljud lapsed taluda just põlledest kõige mugavamaid — taskutega plastmasspõllesid. Neile lihtsalt ei meeldi selline kõva asjandus kaela ümber. Sel juhul võib proovida tavalisele pudipõllele ette õmmelda omamoodi „karniis”, mis samuti lapse riideid kaitseb.
