Niisiis — teil pole teineteisega eriti asja. On vaid sümpaatia ja vaba õhtu. Sa suhtud positiivselt mõttesse veeta see õhtu koos. Sest sul oleks muidu igav. Sümpaatne mees jutustab sulle naljakaid lugusid oma sõpradest ja tööst. Te olete mõlemad adekvaatsed, täiskasvanud inimesed. Miks siis mitte?
Sõbralik seks lõppes ning sellega on ka lool lõpp. Sa ei taha seda meest endale, ei oota tema helistamist ja isegi ei mõtle temale. Sa oled selline nagu enne, vaba ja iseseisev. On kerge ja lihtne olla.
Ainult et see neetud vaikne, kontrollimatu sisehääl küsib: “Aga milleks see kõik siis oli? Kas lihtsalt niisama? Lihtsalt niisama?”
Sõbralikud suhted on iseenesest jahtunud, teisi pole tekkinud. Väsimus, vaikus, ja ei midagi muud. Te vaikite. See pole sõnadeta mõistmine, pole vaikimine kimbatusest ega hirmust võimaliku armastuse ees. Teil lihtsalt pole teineteisele midagi öelda.
Kas see oli siis viga? Kui selle tulemusel kadus sinu elust hea sõber, siis jah, kahtlemata oli see viga. Kui aga teie suhetes pole mitte midagi muutunud, kui sa pole tema kätesse ja häälde armunud, kui hinge pole jäänud mitte midagi ebameeldivat? Siis tähendab see, et sellel, mis juhtus, pole mingit tähendust.
Ning ei ole salajasi naeratusi, küsimusi, kannatamatut piilumist telefoni poole, mitte midagi, mis kaasneb armastusega. Pole ka veidi keelatud mälestusi, kerget värinat, tahtmist põgeneda kusagile iseenda eest. Mitte midagi, mis käib koos kirega.
Jah, sõbralik seks on võrdne ühekordse seksiga. Järgmised korrad lõhuvad juba igasuguse sõpruse. Kihk omada, äkiline armumine, keegi kasutab kedagi ära — need tähendavad juba uusi suhteid, mis aegamisi hävitavad teie armsa, kaugeltki mitte süütu sõpruse.
Vahel juhtub ka, et seks sõprade vahel äratab armastuse, muutub pulbitsevaks kireks või siis avalikuks vihkamiseks. Aga harva. Enamasti hajub see ilma tagajärgedeta. Pettumusi ei tule, sest pole olnud hurma.
