Miks ma võtsin sms-laenu
Ma kirjutan oma loo algusest lõpuni. Olen 26aastane noor naine. Elasin varem maal, kus olid korteriüürid üsna odavad. Kui linna tööle sain, üürisime kahe sõbraga kamba peale korteri, linnas elamine on üsna kallis ning oma palgast oleks kolmveerand juba üürile kulunud. Elasime niiviisi poolteist aastat ja elu oli hea. Mul oli raha ja elasin üsna kenasti.
Jõuludel ja sünnipäevadel tegin perekonnale ilusaid ja kalleid kinke ning alati panin osa rahast ka kõrvale. Plaanisin tulevikus osta endale sülearvuti ning hiljem auto ja kui veel paremini läheb, siis ka oma kodu.
Läks aga teisiti.
Meie üürikorter pandi müüki ja korterikaaslased kolisid oma armsamate juurde. Jäin üksi. Üürisin korterit, kus polnud isegi toidunõusid ja ma pidin kõike otsast alustama.
Pealegi… jõulud olid tulemas ja minu raha oli läinud juba üüri ning muude maksude peale. Ka telefoniarve ootas tasumist. Võtsin sms-laenu. Summa oli vist 3000. Ostsin kööki potid, pannid ja muud vajalikud nõud ning lähedastele jõulukinke (seekord pisut odavamaid).
Aga raha hakkas mulle pähe. Järgmisel kuul läks palk taas üüri peale pluss veel see võlg, mille võtsin ja sellele tuli veel 1000.- otsa. Olin kimbatuses.
Koju hakkasid tulema arved ja lõpuks ma võtsin järgmisest kohast laenu, et võlg ära maksta. Söögiraha oli samuti vaja. Seekord tuli summa võtta suurem — 4000.
Ma tegutsesin ja ei mõelnud. Ja nii hakkaski juba tavaliseks saama, et võtsin laenu teise laenu maksmiseks. Mäletan isegi seda korda, kui istusin laua taga, pliiats ja paber nina ees ning mõtlesin välja süsteemi, kellele raha tagasi maksta ning millisest kohast ma veel laenu võtta saan. See oli hullumeelne!
Muretsesin ennast lolliks, aga ma ei rääkinud sellest ühelegi oma lähedasele. Olin niigi pere must lammas, kes pikka aega ei teadnud isegi seda, kes või mis minust tulevikus saab ning siis, kui omaette elama läksin ning hakkama sain, olid kõik mu üle uhked. Aga mitte ainult häbi pärast ei peljanud ma neile oma murest rääkida, vaid sellepärast, et nad poleks mind niikuinii aidata saanud.
Ma pole jõukast perest ning minu sõbrad pole samuti jõukad. Kellelgi poleks olnud mulle seda raha anda ja milleks neile siis asjatult muret valmistada. Lõpuks andsin alla ja lihtsalt ootasin, mis edasi saab. Maksin neid võlgu, millele sai maksegraafiku koostada, aga need võlad, mis seisma jäid, kasvasid suuremaks.
Lõpuks hakati mulle inkassost kirju saatma, helistama… Ma ei julenud enam võõrastele numbritele vastatagi. Olin täiesti läbi. Kui keegi mu lähedastest küsis, kuidas mul läheb, mõtlesin kohe, et äkki ta teab või kahtlustab, et olen suures jamas. Alati ning siiani selle küsimuse peale käib südamest jutt läbi. Ma olen endale täieliku jama kokku keeranud, aga ikka vastan, et hästi läheb.
Ükskord oleksin peaaegu murdunud ja emale tõtt tunnistanud. Ta helistas mulle, ju tundis muret. Kahtlustas, et midagi on kehvasti ja küsis selle kohta. Miski murdus mu sees ja pisarad hakkasid voolama ning neid ei tulnud mitte ühekaupa, vaid ojadena. Mul oli valus. Lõpetasin kiiresti kõne. Oleksin sel hetkel talle kõik ära rääkinud, aga ma ei teinud seda.
Ükspäev mõtlesin, et kui võtan pangast 25 000 EEK-i, saan maksta oma võlad ja keskenduda sellele ühele. Kuumaks poleks üle 2000 kindlasti olnud. Inkassole maksin niigi iga kuu 3000, aga teised võlad olid ju veel maksta.
Läksin õhinaga panka, sest olin kindel, et nüüd saavad minu ületamatud probleemid lahenduse. Kuna aga olin juba maksehäirete registrisse kantud, siis pank mulle laenu ei andnud. Langesin taas musta masendusse. Tundsin, et mu ainus lootus sellest sügavast august välja saada on kadunud.
Mõtlen tihti, et tegelikult ei olnud mul ju nii suur häda seda esimest sms-laenu võtta, aga olin juba harjunud, et rahakotis peab rohkem kui 500 krooni olema. Loll olin, et andsin ahvatlusele järele ja veel lollim, et hakkasin võlga uue võlaga maksma.
Minu ahnus, valed otsused ja lõpuks suutmatus olukorda lahendada teeb veel enam haiget kui varem. Ma tean, et oleksin ilma laenu võtmata ikkagi kuidagi hakkama saanud. Üks mõtlematu samm ja mu ellu tulid võlad, sellega kaasa hirm tuleviku ees ning aeg-ajalt süvenev meeleheide.
Mu palk on tõusnud ja kui mul neid võlgasid poleks, oleksin praegu saanud oma perele siiralt silma vaadata ja öelda: “Mul läheb hästi”.
Ma tunnistan, et seda lugu polnud kerge kirjutada, aga loodan, et inimesed mõtlevad pikalt järele enne, kui kuskilt laenu võtavad, sest kõige halvemal juhul võivad nad saada sellise elu nagu mul on.
