Mees jättis mind maha

Ma olen üsna noor, saan kohe 20. Ühel ilusal koolipäeval 2004. aasta jaanuaris tuli meie klassi Tema. Me armusime aprillis. Kolm aastat tagasi jäin kogemata rasedaks. Noorte lollus, selge see, aga me olime koos ja jäime kokku. Olime õnnelikud, kuigi ka oma probleemidega. Kolisime isegi kokku. Eelmise aasta juulis jättis ta meid lapsega maha.

Last ta vahel külastab, on mitu päevagi temaga. Ta ise käib Tartus koolis, meie elame Tallinna lähedal. Kuigi nüüdseks on juba pool aastat möödas, pole ma temast üle saanud. Kui ma teda näen, siis vähemalt ei tunne ma kurbust nii väga, aga on mitmeid öid, kus lähen magama ja nutan, olen kurb ja ei saa magada. Oleks lihtsam, kui ta ei tahakski last näha, siis ei peaks ma nägema tema ilusaid pruune silmi ja kõike muud.

Ma tahan uuesti armuda, kogu hingest, aga kui kellegagi suhtlema hakkan, siis on alati midagi nii valesti. Mind ei häiri mitte pisivead, vaid midagi kohe päriselt. Kas on liiga vana mu jaoks, kinni, seksi peal väljas, hakkab esimesel kohtumisel käperdama, on minust lühem, elab kaugel või lihtsalt pole minu tüüpi.

Kas see ongi nii või ma lihtsalt kujutan endale igasugu vigu ette? Vigu, mis tegelikult pole olulised. Äkki hoopis igatsen teda ja ei saa temast üle? Sügisel ta rääkis, et armastab mind ikka veel, aga ei taha koos olla. Kas võtta seda kui lohutust või see ongi nii? Ja ma tunnen, tean, et ta armastab mind. Või see on ikka ettekujutus?

Räägiks taustast ka natuke. Enda sõnul jättis ta mind maha sellepärast, et me ei sobi. Kui me üldse ei sobiks, siis me poleks ju kolm aastat õnnelikult koos olnud! Me kolisime lahku kevadel. Kuna ma ei saanud ta emaga läbi, hakkas ta minul ja lapsel mu vanemate juures külas käima.

Kui sain teada, et ta läheb Tartusse, tahtsin, et ta rohkem minuga oleks. Tema aga tahtis kodus omaette olla, arvutimänge mängida, kuskile minna vms. Minu juurde ta tulla ei tahtnud.

Ta läks ka tööle. Kui ta mind maha jättis, sain teada (ta ise rääkis), et ta oli tööl kohtunud ühe neiuga, kes talle meeldivat. Ta küll ütles, et mitte sellepärast ei lähe me lahku, vaid ikka minu pärast ja et me ei sobi.

Veel paar päeva enne mahajätmist olime ka öid koos veetnud, ta oli mulle kõrva sosistanud, et armastab mind… Kuidas sellest aru saada? Mis oli tegelikult põhjuseks? Ma olin valmis kõike lahendama.

Rääkisime pikalt, kui ta mind maha jättis. Ta nagu sai aru ning otsustasime jätkata. Paari päeva pärast ütles ta ikka, et tahab lahku minna. Põhimõtteliselt jättis ta mind kaks korda järjest maha, see oli ja on nii valus.

Miks ma seda kõike siia kirjutan? Tahaksin teada, kuidas sellest kõigest üle saada. Nii valus on.

Olin kindel, et olen temast üle saanud, aga siis nägin teda jälle unes… Ma nutsin unes ja ärkasin ka nuttes üles. Samal päeval ta tuligi linna, lapse juurde. Teda nähes tundsin jälle seda tunnet, millest tahaksin lahti saada.

Kindlasti on siin naisi, kes on läbi elanud tõelise armastuse ja maha jätmise. Millal sellest üle saab? Mida teha, et lõplikult üle saada?

Olen mõne mehega kohtamas käinud, aga igaühel on midagi viga. MIDA TEHA? KUIDAS LAHTI SAADA? See viib mind põhja. Ma ei jaksa ja ei taha midagi, ma ei tea, mida elult tahan ja ootan.

Tean ainult, et armastan oma last ja tahan, et tal hea oleks. Meil on lapsega koos tore, aga ma vajan armastust või vähemalt vanast armastusest lahti saada. Ma ei suuda enam nutta ja näidelda, et kõik korras. On palju mehi, kes oleksid minust rohkem huvitatud, aga mina ei suuda ennast kellegi teisega ette kujutada.

Ühesõnaga, selle kirja mõte oli, et kogenumad naised, aidake! Mida teha ja kuidas üle saada? Kaua sellega läheb? Palun soovitage midagi, sest mul on väga vaja…