Abielu ja seks ei kuulu kokku?

Carrie Jones pole seksinud oma pankurist abikaasa Haliga neli aastat. Ta ei taha. Ta ei taha enam mehega magada — vähemalt mitte selle mehega, kellega on abielus. Ta räägib, et ei lähe lahku laste tõttu, kes on 9 ja 11. Kuid niipea kui lapsed on täiskasvanud, läheb ta minema. Ja siis hakkab ta otsima ka seksuaalset rahuldust.

Kas see on haruldane? Kas talle tuleb kaasa tunda, sest tema libiidoga pole asjad korras? Ei, hoopiski mitte.

“Kui ma arvaksin, et selline asi toimub üksi minuga, oleks ma endale lõpu peale teinud,” räägib 45-aastane Carrie, Põhja-Londonis elav kirjastuse juht The Daily Mailis. “Mul on meeles, kui leidsime koos sõbrannadega, et meil on see kõigil ühtemoodi: kui sündisid lapsed, ei tahtnud me enam oma mehega magada ja meid painas sellepärast süütunne. Oli suur kergendus teada, et nii ei ole see ainult minuga!”

“Usun nüüd, et on tuhandeid abielunaisi, kellele seks ei tundu olevat see, millena teda kiidetakse. Aga naisteajakirjade ja naisteromaanide klišee on niisugune: me saadame tööl korda kangelastegusid ja minestame õnnest magamistoas. Tegu on tabuga, mida keegi ei julge puutuda: seks on see, mis sageli puudub.”

Carrie on nii kindel, et selline asi juhtub kõigiga — seks pakub alguses rõõmu, kuid muutub suureks nulliks pärast laste saamist -, et ta kirjutas sellest lausa raamatu. “Raamat on nagu “Frigiid-Jonesi päevik”,” naerab naine, kuigi naljast on asi kaugel. Ta tahab murda tabu. “Seks polegi tihti peadpööritav õndsus, mida kõik naised pidevalt tunda saavad, nagu mõned tahavad meid uskuma panna.”

Carrie tunded Hali vastu tuhmusid täpselt samamoodi nagu meeste suhtes, kellega ta varem kohtamas käis.

“Hakkasin märkama nõuandelehekülgi, kus räägiti tüütuks muutunud abielust ja kiusatusest armuke leida. Muidugi sellist nõu neile naistele ei antud. Alati soovitati: tehke oma abielu kallal tööd!

Kuid mina oma abielu kallal tööd teha ei tahtnud. Tahtsin kellelegi vastata: “Tegelikult ei ole mitte midagi, mis paneks sind tahtma jälle oma mehega magada.” Olen teinud otsuse.

Praegu olen ma veel abielupüünises, vastutan oma laste eest. Mul ei ole enam mingit tahtmist magada mehega, kellega peaksin tegelikult olema kõige lähedasem. Parem, kui perekond püsiks koos. Nii saab terve perega, see tähendab koos lastega midagi ette võtta. Kui nad aga suuremaks kasvavad ja ma võin jälle iseenda vajadustele mõelda, hakkab mul uus elu.

Tahan öelda naistele, kes ei taha enam oma mehega magada, et nad ei ole üksi. Kirg pole võimalik… Kuid kirg võib jälle tekkida — koos kellegi teisega.”