Neljakümnese naise ilus elu
Aga kui juba seksist alustasime, siis, palun väga: no mis hea seks see väga noortel inimestel üldse olla saabki? Hops, voodisse, hops, minekut, tere ja tšau. Hea veel, kui partneri nime tead. Hea, kui üldse sedagi tead, kuidas see seks umbes käib! Aga teada oleks ju vaja sedagi, kuidas kogemata lapsi ei tule, kui sa ise seda veel üldse ei taha. Lapsehirmus seks on ju puhas jamps, tuleb ikka kas last soovida või siis olla ennast selle eest korralikult kaitsnud.
Teiseks, sellest, et seks klapiks, tuleb harjutada! Koos harjutada. Väga noored inimesed ei saa sellest mitte õhkagi aru. Arvavad, et omast tarkusest oskavad, laulavad, nagu nokk loodud, ja ongi tippteos valmis. Mitte sinnapoolegi. Seks on ikka alles siis päriselt hea, kui seda on ühe ja sama partneriga pikka aega koos praktiseeritud. Ühesõnaga, seks saab aastatega ainult paremaks minna.
Teiseks, umbes neljakümneselt on naine ka intellektuaalselt ja professionaalselt oma võimete tipul. Tööelus on ta ilmselt saavutanud selle taseme, millest ta võib tõeliselt rõõmu tunda. Eeldatavasti saab ta selles vanuses raha just selle tegevuse eest, mis talle meeldib. Kui see nii ei ole, siis sõltub see ikkagi inimesest, mitte vanusest. Sest vanuse poolest on naise võimed parimas olukorras. Ja naise kohus on elada nii, et ka kõik teised peale tema enda sellest aru saaksid.
Aga ka emotsionaalselt on ju ometi väga hea aeg. Igasugused jaburad põdemised, kas mind ikka sellisena aktsepteeritakse, nagu ma olen, on ammu selja taha jäänud. Kõik, mis tõestamist vajanud, võiks olla tõestatud. Võiks olla kätte jõudnud arusaamine, et kui siin elus üldse midagi kellelegi on vaja tõestada, siis ainult iseendale.
Umbes kolmekümneselt on viimane aeg hakata mõtlema oma vaimse ja füüsilise tervise hoidmise peale — ja kui naine on seda teinud, siis on täiesti loogiline, et ta on neljakümneselt oma parimas vormis. Kui ta on vähegi õigel ajal taibanud, et hingeline rahulolu ei sünni iseenesest, vaid et selle nimel tuleb ise midagi ette võtta, siis on tal nüüd aeg noppida enese tasakaalustamise magusamaid vilju.
Samas — ta pole veel nii vana, et tehtud vigu oleks hilja parandada. Ka neljakümneselt võib alustada oma isikliku vaimse tervise programmiga ning edukalt heastada endale varasemate aastate jooksul põhjustatud vaimse ja hingelise kahju. Sama kehtib muide füüsilise vormi kohta: kui alustasite enese vormishoidmisega varem, on tore, aga kui alustate nüüd kohe, on kah tore. Jõuate veel kaugele, see on kindel.
Minu põlvkonna naistel on neljakümneselt lapsed juba peaaegu täiskasvanud ja see annab omakorda aega juurde iseendaga tegeleda. Minul, tõsi küll, on lapsed alles suhteliselt väikesed, ei käi veel kooliski, sest hakkasin paljunema suhteliselt hilja, siis, kui mu ülikooli ajal lapsevanemateks saanud kaaslaste lapsed juba koolis käisid. Nojah, aga need, kes väga vara sünnitasid, võivad jällegi tahta veel neljakümneselt pesamuna ilmale tuua. Kah muide üks täitsa hea võimalus mõni aasta turjalt maha raputada. Väike laps sunnib nooreks.
Neljakümneselt on üldiselt saavutatud stabiilsus — seda ka materiaalses mõttes. Peaks olema oskus raha teenida ja seda ka oskuslikult kulutada. Hea, kui on oskust ka tuleviku peale mõelda ning endale teadvustada, et praegune sissetulek ei pruugi olla igavene. Neljakümneselt võiks naisel juba üht-teist n-ö hinge taga olla. Reeglina ongi, ja seegi teeb omakorda rahulikuks ning lisab kõvasti enesekindlust.
Muidugi, nii mõndagi võib neljakümneselt juba möödas olla, aga seegi on pigem hea kui halb. Näiteks mõni ebaõnnestunud abielu. Kindlasti on igaühel valusaid kogemusi, aga kogemused ju ongi selleks, et neist õppida. Neljakümneselt on kogemusi just nii palju, et ei ole tarvis enam iga lollust ise läbi teha, aga samas on neid juba ka küllaldaselt tehtud, nii et peaks aitama hakkama.
Tervis on ju ka veel hea, kes vähegi enese peale mõelnud, sellel isegi väga hea. Klimakteerium on alles ees, vanadus veel kaugel. Jõudu on veel palju, mõistust juba palju. Aru ma ei saa, mis jura need teadlased ajavad. Neljakümneselt on elu ometi parem kui kunagi varem!
Kas ta veel ka edasi üha paremaks läheb, seda ma kõigile lubada ei saa, aga endale luban ma seda igatahes. Mida soojalt soovitan teilegi, sest lõpuks algab kõik ju sellest, mida me ise endale lubame. Mitte miski ei kohusta meid neljakümneselt ennast ise maha matma või kepi ja kerjakoti järele haarama. Pigem vastupidi: nüüd on aeg tunda rõõmu kõigest sellest, mis on juba olnud — ja ka sellest, et see on möödas! –, ning luua turvaline põhi sellele, mis tuleb.
