Loobusin 250 miljonist, et elada taluelu
Valmistu seiklusteks!
Kui ma 22-aastaselt oma mehega tutvusin, võlus mind tema spontaansus: ta tegi mulle abieluettepaneku vaid kolm minutit pärast tutvumist. Mulle tehti tol ajal palju ettepanekuid, aga Germanis oli midagi nii intrigeerivat ja võluvat. Ta polnud rikas, kuid ta oli tulvil ideid ja ma mõistsin, et temaga ei hakka mul iial igav. Pärast abiellumist ütles German mulle: “Valmistu seiklusrohkeks eluks,” ja seda on kooselu temaga tõepoolest olnud.
Nõukogude Venemaal olid rasked ajad, aga piiratud määral oli eraettevõtlus siiski lubatud ja aastaga oli German rajanud Venemaa esimese väärtpaberibörsi (see oli aastal 1991). Peaaegu üleöö, ja 24-aastaselt, oli temast saanud ametlikult riigi teine miljonär. Minust kui tavalisest tööinimesest — olin õppinud trükkaliks — sai miljonäri abikaasa, maailma glamuursete suurlinnade pidev külastaja.
Germani äriasjad viisid meid New Yorki ja me elasime aasta luksuslikus Manhattani korteris, kust avanes vaade vabadussambale. Ma olin äsja ilmale toonud oma esimese lapse, Pelageja, kuid võtsin lapsehoidja, et saaksime käia pidudel. Kaks aastat hiljem kolisime Londonisse, kus elasime kiviviske kaugusel Harrodsi luksuskaubamajast, mille sage klient minust sai. Limusiin, mida juhtis mu isiklik autojuht, sõidutas mind kõige kallimatesse boutique’idesse ja ma kulutasin tuhandeid dollareid disainerirõivastele, mida kandsin vaid ühe korra, sest “nii tehti”, kui kulutatavat raha oli lõputult. Ma isegi ei teadnud, kui palju raha meil oli, sest oma äriasjadest German mulle ei rääkinud, kuid ma teadsin, et olime väga, väga rikkad.
Hirmu täis elu kuldpuuris
Peagi kolisime Moskvasse tagasi ja meil sündis veel kolm last. Venemaal olid siis ohtlikud ajad ning palgamõrvad ja inimröövid olid sagedased. Mitmed Germani äripartnerid kõmmutati tänaval maha, kuna nad olid valitsuse vastu sõna võtnud. Oma kooselu esimesel kahel aastal kolisime 23 (!) korda. German helistas mulle paanikas pärast järjekordset ähvardust: “Alena, pane asjad kokku, me kolime taas.”
Me olime rikkad riigis, kus enamik inimesi olid ääretult vaesed, ja see oli õudne. Rääkisime oma elu hullumeelsusest ja German ütles korduvalt: “Põgeneme sellest.” Ma ei kujutanud ette, et võiksime päriselt oma eluviisist loobuda, aga asi läks aina hullemaks. Kord palkasime 60 eriteenistuse ohvitseri end turvama. Kolisime neljakorruselisse villasse, mida ümbritsesid kõrged müürid ja turvakaamerad. Meil polnud mingit vabadust: olime nagu linnud kullatud puuris.
Pöördepunkt tuli siis, kui Germanil ei lastud kõrvuti Vladimir Putiniga Venemaa presidendiks kandideerida. Ta oli pannud valimiskampaaniasse kaks kolmandikku meie varast ja oli kogunud palju vaenlasi. Õhtul, mil ta oma läbikukkumisest kuulis, tuli German koju, viskas pintsaku nurka ja ütles: “Mul pole siin enam midagi teha. Me hakkame teistmoodi elama.”
Arutasime, et võiksime kolida kuhugi, kus lastel on parem, eemale kaosest ja ohtudest. Ma olin äsja teada saanud, et ootan viiendat last, ja olin valmis ära sõitma. Aga mind jahmatas, kui ruttu see kõik juhtus. Müüsime oma maja maha ja sõitsime Moskvast umbes 200 kilomeetri kaugusele maale uut elukohta otsima. Leidsime sobiva paiga ühel metsalagendikul ja German laskis sinna ilusa maja ehitada. Ehitustegevus käis ööd ja päevad läbi, et maja saaks lapse sünniks valmis.
Jätsime maha kogu eelnenud elu
Pakkisin kõik oma asjad kokku — miljonite dollarite väärtuses disainerirõivaid, sädelevad ehtekuhjad — ja andsin need sõpradele ja sugulastele. Nad pidasid meid hulluks. “Sa ootad last, mõtle ka, mida sa teed,” ütlesid nad mulle. Aga mina olen väga vanamoodne. German on tugev mees, ma teadsin, et ta kaitseb mind ning seab minu ja lapsed esikohale, mis tahes raskused meid ka ei tabaks.
Ma ei võtnud meie senisest elust mitte midagi kaasa. German ütles, et peaksime hävitama isegi vanad fotod, kuna alustame uuesti ja pöörame selja moraalselt laostunud maailmale. Ma ei kõhelnud hetkegi selle kõigega hüvasti jätmast. Lapsed olid ekstaasis: neile oli see suur seiklus. Alguses elasime telkides, sest maja polnud veel valmis, aga peagi sai selgeks, et kuhu me ka ei lähe, hädaoht jälitab meid kõikjal.
Kümme päeva enne seda, kui pidin sünnitama, oli German Moskvas oma vana, Punasel väljakul asunud kontorit sulgemas. Korraga tundsin suitsulõhna ja telgist välja vaadates nägin maja poolt kerkimas suuri leeke. See oli põlema süüdatud: meie vaenlased olid meid üles leidnud, isegi siit. Olin põhjalikult läbi raputatud, kui vaatasin, kuidas tuli neelas meie maja ja ühes sellega meie unistused elada rahulikku elu. Mugava maakodu asemel olime sunnitud asuma elama tibatillukesse majakesse — ja me elame seal siiani.
Lihtne elu tõi hingerahu
Olen hakanud seda õnnistuseks pidama, sest me mõistame nüüd, et meil polnudki vaja uhket villat. Alumisel korrusel on kaks tuba ja üleval üks, rohkem polegi tarvis. Meie kodu on nii eraldatud paigas, et lume korral pääseb sinna üksnes saaniga ja huntide kaitseks on meil ehitatud tara. Vett saame oma kaevust ja õhtul loeme küünlavalgel. Ainsaks luksuseks on meil sisekäimla ja 50-aastane, generaatori jõul töötav pesumasin.
Kõige lähem küla on seitsme kilomeetri kaugusel ja sinna sõidame hobuse ja vankriga — hoopis midagi muud, kui mu autojuhiga limusiin. Šampanja asemel joome oma lehmade ja kitsede piima. Kõike eluks vajalikku kasvatame ise. Ma küpsetan leiba, teen juustu ning kasvatan köögivilju ja ürte ning me peame söögiks kanu, kalkuneid ja sigu.
Lapsed teevad koos meiega aias tööd. Elu värskes õhus sobib neile ning nad on õppinud jahti pidama, maja ehitama ja ratsutama. See on neile palju parem kui teleri ees istumine. Koolis nad ei käi, õpetajad käivad meil kodus ja õpetavad neid õppekava alusel, mille mu abikaasa traditsiooniliste õpetuste põhjal ise koostas. Tasuks tapame neile hane või lamba.
Rikkus oli kui silmus kaelas
Lapsed räägivad mulle, et nad on nüüd õnnelikumad, sest saavad veeta rohkem aega koos isaga, kuna enne oli kogu aeg töö, töö, töö. Nagu minagi saavad nad aru, et elu teevad elamisväärseks just lihtsad asjad, näiteks perega koosolemine. Aeg-ajalt käime Moskvas sugulaste juures, aga kallite toodete reklaame vaadates mõtlen, kui rikutud nüüd kõik on.
Ma ei tahaks iial hakata uuesti elama sellist elu, mida elasime varem. Ma tean, et mõned peavad mind hulluks, et ma nii elan, aga meile see sobib. See võib muidugi ka raske olla: talved on väga külmad ja ma unistan kuumast vannist — see on ainuke luksus, millest ma puudust tunnen. Kahjuks peame end ikka veel kaitsma, aga nüüd oleme ise oma turvameesteks. Meie 15-aastane tütar Pelageja kannab kaasas Kalašnikovi automaati.
Oma elule tagasi vaadates näen, kuidas rikkus muutus silmuseks meie kaela ümber. Alles nüüd oleme tõeliselt vabad: elame tervislikumat elu, nii füüsilises kui ka moraalses mõttes. Kui olime rikkad, oli meie elu täis piiranguid ja hirme. Me kõik oleme leidnud elu mõtte ja esimest korda tunnen end rahulolevana ning mul on mehe ja lastega hea side.
