Oo õudust, magasin sugulasega

Täpselt nii juhtuski. Kuigi ma ei taha ennast õigustada, et asjad juhtuvad ise ja mina olen vaid väike, abitu ohver. Ei, ikka mina ise tegin seda. No ta oli küll suht kaugelt sugulane, aga ikkagi. Pealegi juhtus see veel suguvõsa kokkutulekul.

Seda räägib 34-aastane Marianne (nimi muudetud), kellega kogu see asi juhtus. Isa poolt on tal hästi suur suguvõsa, kaheksa onu-tädi, kõigil mitu last ja osal neist endalgi lapsed. Ja möödunud suvel korraldas see suur suguvõsa kokkutuleku. Saarel.

“Just sellepärast tahtsingi minna, et sellele väiksele saarele muidu suurt asja pole. Onu- ja täditütardel on kindlasti lapsi, keda ma veel näinudki pole. Kuigi… ega mind nii väga ei huvita ka. Miskipärast ei tunne ma sugulastega erilist “sugulust” või siis hingesugulust. Üks vanatädi välja arvata, aga tema on nüüd mitu aastat surnud.

Mees ei tahtnud eriti tulla ja ma otsustasin minna üksi. Õieti üksi ma ei saanudki minna, osa sugulasi elab minuga samas linnas ja sõitsime autoga, koos. Auto oli kädistamist ja seletamist täis, üks näitlejast onu ajas õllepurgi autosse ümber…

Kokkutuleku jaoks oli pandud kinni mingi kämpingumoodi asi, nagu väike küla, palju pisikesi majakesi… Tundus vägagi mugav. Väga vahva oli kohata inimesi, keda polnud ehk aastakümneid näinud, kelle nägu kerkis lõpuks esile üksnes lapseea mälestustest nagu läbi udu. Nad ei olnudki muutunud, need näod. Ja need hääled. Ainult mina ise olin nüüd suur. Suur ja ilus.

Keset kohtumiste sädinat, mõminat ja elevust astus minu juurde nii viiekümneaastane mees, sirutas naeratades käe ja ütles: “Sa mäletad mind veel?” Ja ma teadsin kohe, et ta on Villu. Ta oli vanaema vennapoeg, nagu ma välja arvutasin. Viimati olin teda näinud siis, kui olin neljane. Ta hoidis mind. Miks? Ta oli sel ajal minu kodulinnas õppimas. Me käisime jalutamas, mere ääres. Siis. Ja ta jäi mulle meelde, see, kuidas ta naeris. Kui lõbus meil oli. Temaga koos oli lõbus, eriliselt lõbus.

Ja ka nüüd oli temaga lõbus. Ütlesin, et mäletan, kuidas me koos jalutamas käisime, kui olin neljane. Tema pidi siis olema… pisut üle kahekümne? Ta oli väga imestunud, et mul see meeles on. Meie jutt klappis kohe.

Majakeste vahele suurte puude alla oli kaetud lõputult pikk laud. Peeti kõnesid ja mälestati vanaema-vanaisa. Söödi ja joodi. Just siis, kui korraks püsti tõusin, astus teises laua otsas istunud Villu minu juurde ja küsis, kas tahan natuke jalutada. Tahtsin küll.

Natuke kõndimist kadakate vahel, ja juba põletaski silmi meresina ja loojuv päike. Astusime nagu kokkulepitult mere poole, kuni tuli kingad ära võtta. Miskipärast ei olnud me rääkinud ühtegi sõna.

Jutuvada eemal vajus üha kaugemale ja kaugemale, päike puudutas juba vett ja lõi selle kiirgama. Villu sirutas mulle käe ja edasi läksime käest kinni. Mõtlesin, miks mul on meeles see, kui ta mind lapsena mere äärde viis. Mis oli selles nii erilist, et see on mälusoppidesse pidama jäänud nagu eriliselt helge mälestus lapsepõlvest? Kas tõesti oli lapsena minu ümber nii vähe naeru, et üks lõbus käik end meeltesse söövitas?

Läks jahedamaks, Villu pani oma jaki mulle õlgadele. Seisime üksteise vastas hämarduvas rannas. Vaatasime teineteisele silma. Villu pani mulle käed õlgadele. Me ei tohi… sosistasin. Me ei tohi…

Võib-olla oligi asi selles, et me ei tohtinud. Võib-olla erutas meid just see. Igatahes magasin ma Villuga seal kadakate vahel, kiviklibusel rannal. Ja see oli hea, see oli kohutavalt hea.

Oli pime, kui kaelakuti ööbimiskohta tagasi jõudsime. Oleksime nagu ajas reisinud: pikk laud, mis alles kajas häältest, oli tühi ja mahajäetud, koristatud. Mitte kedagi polnud näha.

Käsikaudu leidsime oma voodid, teine teises majakeses. Vahtisin hommikuni maja lage, seal polnud midagi. Hommikul tagasi sõites istusin kõvasti Villu külje vastas. Keegi ei pannud midagi tähele. Või nii ma arvasin.

Hakkasime Villuga teineteisele kirjutama. Kuni Villu naine avastas, et ta “vanamees” harjumatult palju arvuti taga istub, ja luges kuidagi, ma ei tea kuidas, mõnd kirja. Siis saatis ta mulle ähvarduskirja, et ärgu ma mõelgugi tema meest üle lüüa. Ka helistas ta mu vanematele ja veel mõnele sugulasele. Nendega oli lihtne. Ütlesin lihtsalt, et kas nad tõesti kujutavad ette, et mina tahan seda endast nii palju vanemat meest, kes pealegi on mu sugulane, “üle lüüa”? Nad ei kujutanud.

Enam me ei kirjuta. Ega kohtu. Aga nüüd on mul kaks mälestust imelisest mere ääres käigust, lisaks lapsepõlve omale veel teine, kolmkümmend aastat hiljem. Koos inimesega, kellega mul oli lõbus ja hea, kes mõistis mind — kõiges — kiiremini ja paremini kui mu oma mees. Kas tõesti sellepärast, et ta on — sugulane?”