Ilmselt sunnivad nii mõndagi meest neile küsimustele mõtlema teismelisepõlve esimesed hävingud tüdrukuterindel või valusad äraütlemised keskeas. Tean tuttavaid, kel on taoline analüüs tulnud ette võtta, kui nad hommikul ärgates on enda kõrvalt leidnud olevuse, kellega tunnise hommikusöögi asemel määraks endale 50 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Õnnelikumad meist hakkavad selle üle juurdlema abielus olles ning teatav osa on piisavalt juhmakad, et taolise tuumafüüsikaga ealeski mitte ajusid käristada.

Number üks on intrigeeriv küsimus, millega võib seltskonnas sisustada terve õhtu: kes tegelikult valib — mees või naine? Ürgse jahimehe seisukohalt pole kahtlust, et kütt on selles mängus mees. Samas ei saa unustada, et tänapäeval on ka „pehmete väärtuste” mehed oma nišši turul järjest tugevamini kindlustanud. Mis tähendab, et naisedki jahivad üha jõulisemalt ning on loobunud äraootava emase rollist.

See isiklikult mulle täitsa meeldib, sest partneriotsimine on põnevam paarismänguna, mitte ühepoolse murdmisena. Samas leidub naisi, kes süttivad vaid latiinoliku amokkijooksmise peale, ja mehi, kellel veri peast ära kihutab vaid olukorras, kus kaevule on võimalik rünnata jõumeetodil.

Kõik eelnev on isikliku maitse küsimus. Ent on siiski teatav skeem, mis toimib. Ma võin ju unistada sellest, et valin oma partneri ise välja, kappan valgel hobusel kohale ja ta langeb varem või hiljem mu võlude ohvriks. Tegelikkuses aga valib mees naiste seast välja selle, keda ÜRITAB endale saada.

Järgneva mängu käigus teeb naine otsuse, kas LUBADA konkreetne ratsu oma aasale trampima või mitte. Ärge saage minust valesti aru, loomulikult on ka mehel võrdse mängu käigus valikuvõimalus, ent siiski on aidavõtmed ehk lõplik otsus reeglina ikkagi naiste käes…

Nüüd teise põneva küsimuse juurde: kuidas või mille järgi valitakse partnerit? Tean mitmeid naisi, kes ei häbene öelda, et valivad partnereid vaid peenise, rahakoti ja võimu järgi. Kui vähemalt üks on esinduslik, siis teisele võib läbi sõrmede vaadata.

Rahakoti ja võimu vahel on tihti sõbralik suhe, ent kolmandat komponenti ajateljel kahjuks ei kasvata. Ehk siis naised unistavad Kolme Samba Harmooniast, kuid on nõus ajutiselt ka mööndusi tegema, et natuke lõbutseda või ära elada. Kohe tekib küsimus: „Aga sisemine ilu, kas see ei loe?” Mille peale üks ilus ja edukas eevatütar vastas: „Sisemine ilu ongi pükstes!” Võtab sõnatuks, mis?

Samal ajal ei saa valikukriteeriumides alahinnata ürgset puhast pragmaatilisust. Naised otsivad alateadlikult lapsele isa, seega turvatunnet raha ja võimu kaudu ning geene välimuse, füüsiliste näitajate ning seksapiili põhjal. Vestlustes erinevate naistega olen tihti urgitsenud, mida naised meestes hindavad ning mis on peamised omadused, et garanteerida edu õrnema soo juures.

Mis on siis nende küsitluste tulemusel Supermani salarelv? Enesekindlus! Kummaline paradoks — selleks, et suhetes ja elus edukas olla, läheb vaja enesekindlust, mida omakorda kogutakse vaid läbi õnnestumiste suhetes ja elus.

Seda võiks laiendada veel väitega: naistele meeldivad mehed, kes meeldivad endale. Mitte egoistidest friigid, vaid need, kes on rahul oma keha ja vaimuga. Loomulikult vaatab tänapäeva naine ka mehe hügieeni, käitumist, huumorimeelt, staatuse peeglit — kingi ja veel sadu asju, millest meil, meestel, ongi parem mitte teada.

Mille järgi valib partneri mees, on minu jaoks isegi suurem mõistatus. Väidetakse, et nii meestel kui ka naistel on vastassoo taustideaaliks vastavalt ema või isa. Kuidas on perekonnas olnud jaotatud rollid ja milliseid eeskujusid ning situatsioone lapsed on näinud, selle järgi kohandatakse paljuski enda valikuid.

Põnev on ka teooria selle kohta, et on olemas kindel maitse, mistõttu mees valib alailma sama tüüpi naisi. Enda kogemuse põhjal võin väita, et on tõesti kindlad välised jooned, mis mind erutavad. Mulle meeldivad pikad naised, paljud mu partnerid on olnud must isegi pikemad (see ei tulene küll kuidagi mu emast). Juuksevärv jätab mind täiesti külmaks ja eriliselt ei tõmba ka suured rinnad. Samas on mul täielik blokk rumalate ja labaste naiste suhtes.

Siia kuulub ka teooria selle kohta, et naised valivad alateadlikult ja mehed visuaalselt. Tuleb tuttav ette väide, et naiste arvates jooksevad mehed iga üles löönud naise järele? Ehk siis mehed on ürgse instinkti küüsis, kus tuli vahti pidada ja silm lahti hoida nii ohu kui ka meeldiva puhul.

Arusaadav, miks siis ka õnnelikus abielus meestel silm ringi käib nagu Moody Mad Eye’l Potteri filmist. Või et meestel hakkavad hormoone kütma enamjaolt rinnakad ning puusakad naised kui viljakuse ja emalikkuse sümbolid. Midagi pole teha, me oleme väikesed masinad, mida kontrollivad kohati allumatud jõud.

Need teooriad on üsna kohaldatavad ja avarate tõlgendusvõimalustega nagu Pauksonite horoskoop. USA teadlaste uuring väidab ka, et meestele pole probleemiks valida naisi enda sotsiaalsest staatusest allpool, samas kui naiste jaoks on see enamjaolt välistatud või isegi tabu. Selle näiteks võib tuua Jaapani printsessi Sayako või mõne siniverelise naaberriikidest, kes on sülitanud troonile ja saanud õnnelikuks tavalise kutiga.

Mehed valivad meeleldi naise vaesemast riigist või keskkonnast, samas kui naiste loomulik sund on sihtida mehi endast kõrgemal. Eks see ole seletatav ka mehe sooviga valitseda ja domineerida ning eelkirjeldatud naise sooviga turvalisuse järele ning seletab ka seda, miks rohkem naisi kui mehi on üksikud. Siinkohal võiks veel mainida, et ühe uuringu väitel kipuvad mehed üle hindama oma tegelikku IQ-d ning naised oma tegelikku atraktiivsust. Ma väidaks Eesti näitel küll vastupidist.

Kokkuvõtteks võib väita, et partneri juures otsitakse peamiselt järgmisi asju:

  • et partner rahuldaks seksuaalselt, mis kohati meestel on esmatähtis;

  • et partner oleks materiaalselt ja positsioonilt ühiskonnas tugev, mis naistel on tähtsusjärjekorras tihtipeale esimene;

  • et partner oleks vaimselt ja emotsionaalselt arenenud;

  • et partner oleks hea valik soojätkamise mõttes, mis on oluline mõlemale.

    Üks vajadus võib alles hiljem teiseks üle kasvada ning osal on kindlasti mõnest punktist täiesti ükskõik. Issanda loomaaed on kirju ning ei tohi ka ära unustada, et juhusuhte otsinguil, mõnuainete, meeleheite ja muude afektiseisundite puhul ei pruugi inimene ajuti üldse mõelda, vaid teeb uskumatult rumalaid valikuid ja takerdub teinekord neisse nagu lammas hekki.

    Ja mis puutub vaidlusse välise ja sisemise ilu teemadel, siis sisu määrab ka välise vormi. Sisu puudumise särava kesta all hammustavad nutikad isendid üsna kiiresti läbi. Iseasi muidugi, palju neid nutikaid üldse on ja kui paljud tahavad nutikad olla.