Kooselu kui koonduslaager

Abielud põhinevad vahel kummalistel alustel. Korras ja isegi särava fassaadi taga võib vahel peituda ettekujutamatu õudus. Rea lugu võiks ehmatada — kui koonduslaagriga võrreldud kooselu poleks teadlik valik. Aga alustagem algusest.

Rea (nimed muudetud — M. M.) on 32-aastane kolme lapse ema, väikeettevõtte juht, kes on abielus endast viis aastat vanema mehega. Mees peab enam-vähem sama ametit mis Reagi, ent teenib umbes poolteist korda nii palju kui naine. Väljastpoolt on nende elu täiesti korras: lapsed on terved ja andekad, maja ilus ja uus, Rea ja ta mees Reno ise kenad ja sõbralikud inimesed, kelle vahel suuri vastuolusid kahtlustada ei oskaks vist küll keegi.

Ei osanud midagi aimata ka mina, kuni ühel päeval märkasin juhuslikult Rea hoolika meigi tagant nutu jälgi. Usaldusliku vestluse käigus hargnes mu ees lahti pikki aastaid kestnud suhtedraama, mis tekitas igal hetkel küsimuse: miks sa temaga üldse koos elad? Miks sa ära ei lähe? Miks sa ometi kannatad? Vastused on kõike muud kui ootuspärased.

Rea ja Reno kooselu algus oli äkiline ja emotsiooniderohke. Ühel tööreisil kohtunud, armusid nad esimesest pilgust ning jäid kokku päeva pealt, teineteist tegelikult üldse tundmatagi. Abielu sõlmiti kiirelt ja juba kooselu esimese aasta lõpus sündis laps.

Öine äratus ja ülekuulamine

Rea mõistis üsna pea, et Reno pole tema unistuste mees. Kui mehele miski ei meeldinud, siis ei rääkinud ta naisega nädalate kaupa ja jättis automaatselt täitmata ka kõik need kohustused, mille ta muidu oli koduses majapidamises vabatahtlikult enda peale võtnud. Rea õppis algusest peale selgeks, et kindlasti tehtud on ainult see, mis ta ise on korda ajanud. Looda ainult endale.

Kui Rea oli sünnitanud esimese lapse, lahkus mees kaheks nädalaks kodunt, jättes sünnitusest nõrga naise ja vastsündinu iseenese ja jumala hooleks. Tema viha põhjus oli enam kui naeruväärne: Reno leidis imikuriided, mis ostetud tema teadmata. Need olid tublisti kallimad, kui eelarve tema meelest lubas. Talle ei läinud korda, et naine ostis need oma raha eest. Ent tollal emapalka polnud ning Reno eeldas, et Rea peab talle iga sendi kulutamisest aru andma.

Õnneks teenis Rea juba siis hästi ning kolmanda lapsega kodus olles sai isegi emapalka. Aga kulutamise süüdistused said tema elu vaat et igapäevaseks osaks. “Ta on osutunud kirjeldamatuks, lausa ettekujutamatuks koonerdajaks,” tunnistab Rea. “Ta ostab kuivanud leiba, keelab ära visata riknenud toitu ja võtab isegi halvaks läinud ravimeid. Riided tuleb tema meelest kõik viimseni osta kaltsukast. Seda olukorras, kus me mõlemad teenime hästi.”

Ajapikku koorub Rea jutust välja, et koonerdamine on alles päris väike veidrus. Selgub, et Reno näol on tegemist mehega, kelle suurem osa ajast kodus möödub naist kritiseerides, lausa mõnitades ja alandades. “Miski ei ole hea, mis ma teen. Ei ole kunagi olnudki,” kõneleb Rea. “Ta kirjutab mulle pidevalt ette, kuidas ma midagi pean tegema. Olgu tegu toiduvalmistamise või nõudepesuga. Ta püüab mulle isegi ette kirjutada, mis ma selga pean panema, ja kui ma keeldun, siis vaikib ta vihaselt mitu nädalat.”

Rea meenutab, et alguses nuttis ta palju, tülitses ja hakkas vastu. “Varem oli ta võimeline mind keset ööd üles ajama, et näiteks küsida, kes laua ära kriimustas. See oli kohe pärast teise lapse sündi, kui olin päris kurnatud. Küsimine sarnanes ülekuulamisega gestapos, hakkasin peaaegu uskuma, et olengi süüdi. Nüüd olen sedalaadi rünnakuid hakanud pidama elu harilikuks osaks ja ei tee lihtsalt välja, ei lähe kaasa.”

Kuidas kallistada pidalitõbist

Harilikuks osaks? Ajan silmad suureks. “Muidugi mõtlesin ma alguses ära minna,” tunnistab Rea. “Aga tead, ma ei taha üksi elada. Ja ma leian ikkagi, et lastel on isa vaja. Tõsi, ta on tihtipeale halb isa, kes kiusab lapsi sihilikult, püüab ka neid alandada. Aga ma ei saa muuta tõsiasja, et ma sain lapsed nimelt tema ja ei kellegi teisega. Ta jääb alati mu laste isaks, ma ei saa teda oma elust kunagi päriselt välja.”

Rea äigab käega üle näo ja lisab: “Vaata, ma olen otsustanud, et see on mulle nii-öelda väljakutse. Kui keegi on nii kiuslik ja nii pahatahtlik nagu tema, siis on minu ülesanne tagada rahu ja tasakaal iseendas ja selle kaudu ka lastes, võib-olla viimaks ka temas…” Rea vasak suunurk hakkab reetlikult tukslema. “Kuidas inimesed koonduslaagrid üle elasid? Kuidas pühakud pidalitõbiseid kallistasid ja ise ellu jäid?”

Üle naise põse veereb esimene pisar. “Kui ma sulle seda räägin, siis ma tulen endale muidugi ette viimase lollina,” ohkab ta. “Aga vaata, koonduslaagris jäädi ellu tänu sellele, et vangid asetasid ennast kannatustest nii-öelda kõrgemale. Nad lahutasid oma isiksuse neist piinadest, mida nad pidid läbi elama. Nende hing osutus nii palju suureks, vaim niivõrd tugevaks, et nad ei murdunud.”

Kallis inimene, aga kooselu ei ole ometi koonduslaager, segan vahele. “Aga kust sa tead?” küsib Rea vastu. “Enamik kooselusid, mida ma tean, varjab lausa uskumatult hirmsaid tõsiasju. Naised elavad koos meestega, kes neid peksavad ja vägistavad. Reno ei peksa ega vägista, kuigi on lubanud peksma hakata. Jah, muidugi, vaimne vägivald on isegi hullem. Aga vaata, ma olen otsustanud, et see lihtsalt ei tee mulle midagi…”

Kas sa ikka oled kindel, pean küsima. “Teisele kõneldes on selles muidugi raske kindel olla,” vastab Rea. “Aga iga kooselu on unikaalne. Igaühel on oma põhjused. Ma olen otsustanud oma igapäevase elu absurdsust kasutada enesearendamiseks. Tänu kooselule Renoga olen enda kohta palju teada saanud, sealhulgas ebameeldivat, aga viimaks jõudnud välja oma jõu tunnetamiseni.”

Vampiir, kes elatub verest

Kas lapsi ei rõhu teie igapäevasesse ellu kuuluvad mõnitused? Rea möönab, et see teeb talle muret. “Aga vaata, ma ei võta seda kõike enam enda sisse… Enamasti see õnnestub mul. Olen andestamisest kujundanud endale igapäevase harjumuse, ja tänu sellele on võimalik elada. Ma annan endale aru, et ma ei saa muuta teist inimest, küll aga iseennast. Ma olengi kujundanud enesele välisest puutumatu sisemise elu, mida püüan ka lastele õpetada.”

Miks sa arvad, et Reno üldse mingit andeksandi väärib, ei saa ma küsimata jätta. “Võib-olla ei väärigi,” sõnab Rea ja naeratab esimest korda. “Aga ma ei teegi seda tema pärast. Ma ei ulatu temani, ma ei saa teda teistsuguseks teha. Ma annan talle andeks iseenda pärast, omaenda rahu pärast, mille nimel ma iga päev tööd teen.”

Rea täpsustab, et ei saa endale nõrkusehetki lubada. “Vaata, Reno on selline inimene, et kui teisel, nt minul on mingi häda või mure, siis muutub ta millegipärast eriti jõhkraks. Kui ma olen näiteks haige, siis ei tee ta kodus minu eest ühtegi asja ära, rohu toomisest rääkimata. Siis ta vedeleb diivanil ning loobib kommipabereid ja õunasüdameid põrandale. Piltlikult öeldes on ta nagu vampiir, kes elatub teiste verest, hädast ja murest. Ma pean kogu aeg vaatama, et mu energia kusagilt ei lekiks.”

Ja see ei ole sinu meelest haige? Peaaegu karjatan. “Küllap on,” sõnab Rea. “Aga diagnoosid ei aita mind edasi. Ma ei murra tema loomuse üle enam pead, see on kasutu. Mõtlen ainult sellele, mida ma ise teha saan. Tean, et naised saavad hakkama veelgi hullemate meestega kui minu oma. Naise jõud on piiritu, usu või ära usu. Kui naine on jätnud lootuse meest muuta, leiab ta eneses seni tundmatud jõuvarud…”

Rea räägib veel pikalt naise sisemisest jõust ja armastusest, mis hingestab ka meest, aga ma ei kuula enam, sest ma ei saa aru. Näen selgelt, et Rea teab, miks ta niimoodi elab, et ta on oma valitud tees kindel hoolimata pisaratest, aga ma ei mõista ikkagi. Naine võrdleb oma abielu koonduslaagriga, aga ei lõpeta seda. Kuidas nii?

Kui püsti tõuseme, et lahku minna, vaatan veel korra Reale mõistmatuses otsa. Rea naeratab kergelt ja küsib: “Sa vist arvad, et ma olen hull?” — “Ei… Ei,” komistan vastuseks. “Ma ei tea.” Vaatan talle järele ning mulle tundub, et enne nurga taha keeramist ei puuduta tema jalad enam käies maad.