Elab ema juures? Kahtlane värk!
Küllap tunnete teiegi täiskasvanud inimesi, kes käivad ise ammugi tööl ja peaksid nagu vanuse poolest elama n-ö oma elu, aga pesitsevad ikka veel vanemate juures. Muide, tundub, et neid on viimasel ajal üha rohkem.
Siis tekib hetk, kus pole parasjagu kuskil elada, ja maandutegi vanemate juures. Väga tõenäoliselt muide ühe vanema juures, sest sellegi põlvkonna seas on lahkuminek väga moodne. Suht vähesed paarid jäävad tänapäeval kokku selleks ajaks, mil ühised lapsed suured. Niisiis kolite ema või isa juurde — ajutiselt.
Aga mitte sellest seltskonnast pole täna jutt. Sest niisugustest ma saan täitsa aru. Täna räägime neist, kes pole emme-issi mant ära läinudki. Käisid keskkoolis, elasid kodus. No hea küll, miks mitte. Käisid ülikoolis (kui käisid), elasid kah kodus. Võib veel olla, eks ole. Et mis sa ikka erakat üürid, kui elad samas linnas.
Seevastu mõni on 30 — oh jumal, isegi 35 (appi, üks isegi 40!) — ja elab ikka emaga koos! Selliste seast tean muide nimetada ainult mehi. Esimese hooga tuleb pähe viis meest, kes elavad ema juures. Kujutad ette, oled täismees, võib-olla isegi omal alal tunnustatud tegija — aga annad iga päev emale aru, kuhu sa õhtul lähed ja mis kell tuled.
Hommikul küsid emme käest puhta särgi ja lased tal võib-olla isegi oma lipsu sättida. Peaaegu kindel on, et ema keedab pojakesele hommikul kaerahelbeputru ja küsib, kas tahad täna soolast või magusat. Ja mis ma õhtuks süüa teen. Ja millal sa õhtul tuled. See on väga tähtis küsimus, sest ema ei taha ju ometi muretseda.
Kujutad ette, oled vaba mees vabal maal — aga lähed õhtul sõpradega õlut jooma, pärast kuulad kodus ema torisemist. Tuled liiga hilja, siis saad pahandada, et ei helistanud ja et sul on lõhnad juures. Emal on õigus õlle ja suitsu järele haisvate riiete asjus seisukoht võtta, sest tema neid ju peseb. Võib-olla isegi ostab.
Ütlete, et ei ole olemas? On-on, ja kuidas veel! Ärge minu käest küsige, millel põhinevad säärased kummalised kooselud — sest eks tule kooseluks nimetada sääraseidki ühise eksistentsi vorme. Kooseluga on tegemist veel ka selles mõttes, et ema on sisse võtnud naise koha. Naise, keda mehe elus pole.
Ja miks pole? Ilmselt on võimalikud mitmesugused vastused. Üks on see, et mees küll tahab elukaaslast leida, aga ei suuda. On selline tüüp mehi, kellel naistega ei vea, teate isegi. Nad on kas liiga häbelikud või liiga eluvõõrad või — ja tegelikult päris sageli — liiga haritud. Väga targad mehed on suhteliselt harva ühtlasi ägedad alfaisased.
Ja minu meelest on järjest levinum see, et mees ei tahagi mingeid suhteid naisega. Olete midagi kuulnud aseksuaalidest? No vaat. See on nn tõusev trend, väidaksin ma. Need on mehed (ja ka naised), kes lihtsalt ei soovigi seksuaalsuhteid. Nad pole mingid homod või perverdid, ei-ei — nad lihtsalt ei taha keppi. Ei huvita, ja kogu moos.
Või kui isegi vahel väga harva tahaks, siis ei lihtsalt ei viitsi hakata nii palju vaeva nägema, et mõnda naist/meest ära sebida. Suhete loomine — olgu kas või üheks õhtuks — on nende jaoks niivõrd energiamahukas ettevõtmine, et tulemus lihtsalt ei ole kogu selle nimel nähtavat “vaeva” väärt.
Sellise inimese jaoks ei kehti needsamad loodusseadused, mis meie jaoks. Tema jaoks pole seks liikumapanev jõud. Lapsi ta enamasti ei soovi, sest need segaksid tema mugavat, iseendale pühendunud eksistentsi. Loomulikult sobib aseksuaalist mehele kõige paremini kooselu emaga, kes täidab hea meelega naise hoolitsevat rolli, aga kaissu ei taha.
Meie, tavalised inimesed, võime sellise elu peale muidugi pisut kõõrdi vaadata, ja ilmselt enamasti vaatamegi. Aga võib-olla vaatavad nemad jälle harilikus paarisuhtes elavaid inimesi teatud üleolekuga? Äkki nad tõesti ongi rahul? Kui on, siis on ju kõik korras. Igaüks elab nii, nagu talle meeldib, ja asi mutt.
