Tean, et armastan Sind veel

Otsin välja valged paberilehed. Tahan täna ennast Sinust vabaks kirjutada, et mõtted Sinust jääksid igavikku. Tahan olla lõpuks vaba ja mõelda tulevikule.

Sel varasügisel polnud ma üldse valmis armastusele pühenduma, polnud tahtmist ega aega. Ma küll kohtusin Sinuga, kuid ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Jah, muidugi tundus mulle, et Sinu käitumine minu juuresolekul muutus, kuid ma ei viitsinud olukorda analüüsida.

Kui siis ühel päeval sõbranna mulle ütles, et olen Sind ära võlunud, siis ka see ei pannud mind rohkem Sinule mõtlema. Ütlesin vaid, et mis siis ikka, ega seda pahaks panna ei saa, seda enam, et ma ise ei olnud selleks mingit põhjust andnud, ma polnud Sinuga flirtinud ega Sinu tundeid julgustanud.

Pärast seda avastust hakkasin siiski Sinu vastu naiselikku huvi tundma, Sinu tunnetega mängima. Kuna kohtusime ühiste tuttavate kaudu üsna tihti, oli minu jaoks lihtsalt põnev Sinuga koos olla ja Sinu pingutusi minu tähelepanu võitmiseks muigelsui jälgida.

See juhtus kuidagi iseenesest, et ma ühel päeval hakkasin Sinust puudust tundma ja meie juhuslikke kohtumisi ootama. Nüüd tahtsin juba ka mina, et Sa mulle tähelepanu pööraksid. Ma olin Sinusse armunud ning armumisest sai varasuveks armastus.

Tegelikult oli meil võimalus: Sinul murda läbi minu ehitatud jäisest kaitsemüürist, mille olin loonud endale varasemast purunenud suhtest lahkudes, ja minul anda Sinu meeleheitlikele pingutustele järele. Kahjuks Sa ei pingutanud piisavalt ning mina ei tahtnud olla Sinu juba poolpurunenud abielu lõplikuks lõhkujaks. Seepärast varjasin ma Sinu eest oma tõelisi tundeid.

Nüüdseks on aastad möödunud, ma tean, et ei tohiks enam minevikus elada. Sul on seljataga juba kaks abielu. Sa oled muutunud ning ka mina pole enam samasugune naiivitar nagu tookord. Ma olen oma hinge korralikult maailma eest ära peitnud, ehitanud piisavalt tugeva müüri, et sellest enam keegi läbi murda ei jaksaks.

Täna kohtusime uuesti. Kohvikus. Sa ei tundnud mind mingil põhjusel ära. Kas Sa siis ei tahtnud vanu haavu enam lahti kiskuda või olin ma tõesti tundmatuseni muutunud? Või olid Sa lõpuks leidnud selle õige naise, kellega jagada igavest armastust? Minule tegi igal juhul Sinu nägemine haiget, sest ma mäletan meie kirglikke koosveedetud hetki ja Sinu iharaid puudutusi oma ihul ikka veel.

Aga hea küll. Ma olen tugev. Ma elan ka selle üle, sest lõppude lõpuks olin ma ise süüdi, et Sulle tookord ei andunud. Sellest, et ma rohkem niisugust tunnet ei koge, sain ma alles hiljem aru, ja siis oli juba liiga hilja.

Mis siis ikka. Olgu tänasega lõpp meie lõputa armastusele. Ma ei läinud Sind tervitama. Milleks? Täna ei tahtnud mina haiget saada, nagu ma ise tookord Sinu ja enda tundeid tõrjudes Sulle tegin. Mis oleks olnud, kui… Ei. Aitab! Ma ei taha enam ennast piinata, tahan oma hinge vabaks lasta.

Õhtul jalutan randa. On suvi. Vaatan loojuvat päikest ja olen üksi. Võtan kõrkjavarre ja kirjutan liivale: „Armastan Sind ikka veel. Igavesti.” Rannast tagasi koju kõndides on mu mõtted rahulikud ja selged. Loodan, et kohtume kunagi veel…