Üks mees, kuus naist ja 41 last
Juba mitmendat põlve on need naised polügaamses abielus, valmistades meelehärmi mormooni kirikule, kes on mitmikabielulised kogukonnad kirikust välja heitnud.
Ameerika 40 000 mitmikabielulise inimese arvates on see sari tutvustanud ja humaniseerinud religioossetel põhimõtetel rajanevat elustiili. Enamiku vaatajate meelest propageerib “Big Love” aga häbiväärset eluviisi: nimelt arvab Gallupi instituudi 2007. aasta mais korraldatud küsitluse andmetel 90% ameeriklastest, et polügaamia on amoraalne. Niisiis peavad naised, kelles sageli nähakse seksihaigete isaste ohvreid, rinda pistma tõelise proovikiviga. Pisiuudistest toituvad meediakanalid seostavad polügaamiaga endiselt verepilastust ja koduvägivalda.
Seda enam, et neile annab ainest Warren Jeffsi afäär: Utah’ ja Arizona piiril asuva Colorado City fundamentalistlike mormoonide ühe suurima kogukonna liidri mõistis Utah’ kohus vägistamises osalemise eest kümneks aastaks vangi. Milles seisnes tema süü? Mees pani oma 19aastase nõo paari 14aastase tüdrukuga…
Ka Arizonas riskib alaealiste abielude korraldamises süüdi mõistetu elu lõpuni trellide taha jääda. Polügaamide kohtuprotsess oli alles alanud, kui Texase võimud korraldasid reidi Warren Jeffsiga seotud kogukonda. Sekti rantšost nimega Yearning for Zion (ingl “Siioni-igatsuse rantšo”) viidi ära 416 last ning nende saatus on nüüdsest peale lastekaitseameti kätes. Mis selleni viis? Oma 50aastaselt abikaasalt last ootava 16aastase tütarlapse kaebus, kus ta väidab, et teda peksti ja vägistati. Warren Jeffs, kes enne arreteerimist FBI kõige tagaotsitavamate põgenike nimekirja kanti, pole uue stiili pooldajate jaoks muud kui põlastusväärne olevus, kes on ilmselge erand.
Tagasihoidlikud naised avavad oma kodude uksed vaid Marie Claire’ile lootusega näidata, et nende argielu pole ei roosiline ega räpane, vaid põhineb vankumatul usul ja kaasabikaasade omavahelistel tugevatel suhetel.
Rivertoni vabad polügaamid
Allie, Vicki ja Valerie jagavad Joed ning tunnistavad monogaamsete naabrite ees avalikult oma mitmikabielu. Perekonnapea klopib hiiglasliku omleti jaoks nelja tosinat muna, abikaasad valmistavad kuhjade kaupa maasikate, vaarikate ja vahukoorega vahvleid ning tervet seltskonda on ootamas virn papptaldrikuid, et ei peaks igavesti nõusid pesema — selline on pühapäeva-brunch polügaamide peres, kes elavad Salt Lake City lõunapoolses äärelinnas Rivertoni lähedal.
Pühapäev on eriline päev selle maja kolme ema, üheainsa isa ja kahekümne ühe lapse jaoks (laste vanus jääb 3 kuu ja 17 aasta vahele): see on ainus kord nädalas, mil pärast traditsioonilist pühapäevakooli logistika sunnil täiskoosseisus lõunat süüakse. Koosviibimine kestab kaks tundi, selle aja sees loeb patriarh oma kolmest naisest ümbritsetuna järelkasvule ette lõike “Mormooni raamatust”. Maja on suur: üheksa toa, viie vannitoa ja tohutu suure mänguväljakuga.
Allie, Vicki ja Valerie on võluvad, nende lapsed rõõmsameelsed ega vasta sugugi väiklasele kujutelmale polügaamiast. “Meie elu ei erine millegi poolest Ameerika keskmise perekonna elust, kuigi kulgeb suuremates mõõtmetes,” teeb Vicki kokkuvõtte.
Sale brünett Allie (38) on Joe esimene naine, kellega mees abiellus 20aastaselt. Vickist (37) sai mõni kuu hiljem tema sister-wife (nii nimetatakse kaasabikaasasid). Vicki kaksikõde Valerie liitus perega seitse aastat tagasi pärast oma esimese mitmikabielu karilejooksmist ning on nüüd üliõnnelik: “Eelistan oma meest jagada sama katuse all pigem Vicki ja Alliega kui võhivõõraste armukestega!”
Kõik kolm naist on kasvanud üles polügaamsetes perekondades. “Levinud arusaam on, et vanemad sundisid meid mitmikabiellu,” jutustab Vicki. “Minu neljakümnest vennast ja õest otsustas selle elustiili kasuks alla poole. Väiksena pidasin seda normaalseks. Alles noorukieas hakkasin täiskasvanutevaheliste suhete keerukust paremini mõistma, kuid mind see ei heidutanud,” lisab ta, libistades pilgu üle lapsi täis elutoa, kus vaid seitse last on tema omad.
38aastane elurõõmus Joe, kes pärineb 19-lapselisest polügaamsest abielust, on muide ainus, kes isa eeskuju järgis. Usk, perekondlik kohusetunne ja ohvrimeelsus on Joe jaoks kolm sammast, millele tema hõim toetub. Neile, kes teda kividega loobivad, väidab mees vastu, et kõige silmakirjalikum on aktsepteerida ja julgustada abielurikkumist.
Joe ja tema naised kuuluvad 15 000 Ameerika sõltumatu polügaami hulka. Nad ei allu ühelegi liidrile ja on kommuuni asemel valinud elu monogaamsete naabrite seas hoolimata sellest, et nende lapsi, kes õpivad ümbruskonna koolides, hüütakse halvustavalt plyg’ideks (lühend polügaamist, kõlab nagu pig — ingl “siga”).
Kindel graafik: iga naisega kolm ööd…
“Et polügaamses abielus hästi toime tulla, peab olema huumorimeelt,” kuulutab Valerie. Kui uue abikaasa lisandumine on Jumalast juhitud üksmeelne otsus, siis polügaami naise elu pole alati meelakkumine. Nagu selgub Joe öögraafikust, nõuab see armukadeduse ohjeldamist: iga kolme öö tagant liigub Joe ühe naise juurest järgmise juurde varem kokku lepitud ajakava kohaselt. “Kui uus naine rühmaga liitub, järgneb kohanemisperiood,” selgitab Vicki. “Alati pole lihtne kõike jagada. Kuid rasketel hetkedel saan abi usust ja kõik teised naised toetavad mind.”
Paistab, et Joe naised on tema katuse all oma koha leidnud. Joe hindab kõigi omadusi ja rolli, mida nad peres mängivad: Vickil on annet organiseerimise peale, Allie on hea suhtleja ja Valerie lõbus meelelahutaja. Joe ise on 250 töötajaga ehitusfirma juht. Valerie ja Allie juhivad eramajadele koristusteenust pakkuvat firmat. Vicki aga teeb ümbruskonna väikefirmade raamatupidamist, töötades poole kohaga kodus, et tal oleks võimalik oma viimane laps lõpuni imetada…
Kolme ema argipäeva rütmistab trobikonna laste päevagraafik, kuigi tehakse kõik selleks, et nad oleksid iseseisvad. Nõnda jagavad vanemad lapsed tuba noorematega, et neile n-ö teed juhatada. Ja igal hommikul panevad kõige väiksemad suuremate juhendusel lõunaoote ise valmis. Teismelised elavad samasugust elu nagu nende koolikaaslased, kuid ühe erinevusega: neil ei tohi olla armusuhteid. Abielu, seks ja lastetegemine on omavahel seotud!
15aastane Laura tunnistab siiski, et tunneb koolis ühe poisi vastu nõrkust. Probleem? Tunnistada poisile, et ta pole pärit tavalisest perest… “Ma kardan, et ta hakkab mind veidrikuks pidama, kuid ometi tunnen ma kõigi oma emade üle uhkust,” pihib neiu. Ja Vickigi tunnistab: “Polügaamide lapsena sündimist ei saa valida.”
Centennial Park, polügaamide reservaat
Siia, Centennial Parki, 1500 elanikuga väiksesse kommuuni, mis asub keset kõrgete mägedega ümbritsetud kõrbe, otsustas endale kodu rajada Ray Timpson, kelle kuus naist on ilmale toonud ühtekokku 41 last. “Tänapäeval ei abiellu meie tütred enne, kui nad 18 täis on saanud,” kinnitab 50aastane Susan, Ray esimene naine ja üheksa tütre ema. “Meie poegadel aga on tulevikus kindlasti vähem naisi kui nende isal, kel on kuus abikaasat, või vanaisal, kel oli 13 naist.” Tema sõnul on see välismõjudest ohustatud kogukonna loogiline areng. “ Selle kandi inimeste jaoks on meie elustiil iganenud. Siin nimetatakse meid polügaamide reservaadiks, vihjates indiaanlastele.”
Short Creeki, Arizona ja Utah’ piiril asuvasse ebasõbralikku paika, asus salk tagakiusamise eest põgenevaid fundamentalistlikke mormoone elama 1940. aastal. 1953. aastal korraldas valitsus nende kogukonda vägivaldse reidi ning mõneks ajaks muutsid ajakirjas “Life” avaldatud pildid lastest, kes olid oma vanematest jõhkralt lahutatud, avaliku arvamuse polügaamide suhtes soosivaks.
Maailmast tagasi tõmbunud
Sellest ajast on Ray emale, 72aastasele Donnale, jäänud valus mälestus: “Meie mehed ja isad pandi vangi ning eraldati oma perekondadest mitmeks aastaks. Nende äraolekul hoolitsesid perekonna eest emad.” Colorado Cityks ümber ristitud kogukond õitses 1986. aasta usulõheni, mis tekkis kahe rivaalitseva rühma võitluse tulemusena: suurem rühm tahtis võimu koondada ühe mehe kätte, aga teine, mormoonide traditsioonidele ustav rühm, pidas õigeks võimu jagamist.
Vähemusrühm, mida teiste hulgas juhtis ka Ray isa, andis järele ja kolis oma poolehoidjatega naabrusesse ostetud maadele. Nii sündis Centennial Park. Colorado Cityst sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse fundamentalistlik kirik, mida juhib praegu kurikuulus guru Warren Jeffs, kelle jüngrid elavad tagasitõmbunult. Seetõttu otsustaski Centennial Park end maailmale pisut avada. “Just selleks, et inimesed ei seostaks meid enam Warren Jeffsiga,” selgitab Susan.
Kuigi Timpsonid elavad oma 13 magamistoa ja 7 vannitoaga Colorado City majas, veedavad nad põhiosa ajast Centennial Parkis. Seal käivad lapsed koolis, seal kasvavad nende lapselapsed ja sealses akadeemias, kogukonna rahastatavas eragümnaasiumis, annab Ray ajalootunde, jagades oma aega kahe töökoha vahel (mehe teiseks ametiks on tehniline joonestamine). Igal pühapäeval kuulavad nad kogu perekonnaga kolm tundi jutlusi, mida peavad preestrite nõukogu kuus liiget.
Ray teise abikaasa, 45aastase Jessikah’ arvates on imetlus, mida mitme naise hoole all kasvanud tüdrukud oma vanemate, eriti emade vastu tunnevad, põhjuseks, miks noored peavad armukadedust normaalseks elukatsumuseks. “See on otsekui meie ristitee. Me oleme väiklastest tunnetest üle,” ütleb Jessikah. Susani tütar Susanna, kes sai äsja 20 ja abiellus, ei tea veel, kuidas ta selle eluetapi läbi elab: “Seda võib-olla sellepärast, et ma pole veel jõudnud mehega kuigi kaua koos olla.”
See noor ja häbelik naine, kellest sai 35aastase uljaspäise Edsoni teine abikaasa, on veendunud, et leidis hingesugulase. Sest just tema teatas Centennial Parkis abielusid korraldavale preestrite kogule oma soovist Edsoniga abielluda. “Kuigi ennekõike juhib abielusid Jumal, võtame naiste tundeid alati arvesse,” selgitab Claude Cawley, kes annab abieludele oma õnnistuse.
Susani teine tütar, 18aastane Michelle, käib gümnaasiumi lõpuklassis ning tunnistab, et tal pole aega Jumalalt tulevase abikaasa leidmiseks abi paluda. “Pärast kooli tahaksin saada terapeudiks,” räägib ilus blond neiu, kes pole päris kindel, kas mitmikabielu talle sobib, hoolimata sellest, et tema ainus, vanemate keelust hoolimata läbi elatud armulugu lõppes katastroofiga ning külvas temasse kahtlusi.
“Mu vanemad õed saavad oma mehe teiste naistega väga hästi läbi ja nende õnn teeb mind kadedaks. Pärast mehe ja naise tülisid olen näinud, kuidas kaasabikaasad suhteid lappida aitavad.” Michelle’i poolõde, 17aastane Rebeca, ei unista veel kellestki muust peale Supermehe, tema kehast ja üleloomulikest võimetest. Polügaamide tütre ausõna…
Homoseksuaalid ja polügaamid: üks ja seesama võitlus?
Ameerika polügaamid on kaitsnud end kaua põhiseaduse esimese parandusega, mis lubab kõigile religioonivabadust. Nende sõnul pole mitmikabielu muud kui religiooni omapära. Kuid mõni aeg tagasi leidsid nad endale ootamatu liitlase: 2003. aasta juunis saavutasid homoseksuaalid õiguse seksuaalsele eraelule (kohtuotsus Lawrence versus Texas tunnistas homoseksuaalsuse vastased seadused põhiseadusele vastukäivateks).
Näiteks endine politseinik Rodney Holm, kes mõisteti süüdi kahenaisepidamises, apelleeris Utah’ ülemkohtu ees just eelnimetatud kohtuotsusele, väites, et riik ei tohi sekkuda nõusoleku andnud täiskasvanute seksuaalsuhetesse. Polügaamia seaduslikuks tunnistamine oleks äärepealt läbi läinud: neli häält viie vastu.
