Günekoloog olgu mees

Oh, naised, te olete ikka jobud. Vingute, et naistearsti juurde ei saa, järjekord kolm kuud. Palun väga — meessoost günekoloogi juurde saab kolme nädalaga. Kas pole suur vahe? Aga teie ju ei lähe! Pigem surete surnuks, aga peaasi, et oleks naisgünekoloog. Lollid, ma ütlen, lollid!

Kusjuures ma ei räägi tasulisest vastuvõtust. Kujutate ette, helistan polikliinikusse, olen rõõmus, et on üleüldse mingeid numbreid. Väga tihti öeldakse ju, et helistage varsti jälle, me praegu üldse mingeid aegu ei anna. Noh, ja siis sa jäädki helistama. Helistad alguses iga päev, siis kaks korda nädalas, viimaks proovid õnnetult veel korra ning mõistad, et kui sa tahad arstile pääseda, pead olema rase või suremas.

Ühesõnaga, mul vedas kirjeldamatult! Mulle öeldakse: järjekord naisarsti juurde ligi kolm kuud, aga meesarsti juurde saate sel ja sel kuupäeval — mis on täpselt kolme nädala pärast. Mul kama, karjatan õnnelikult torusse, selle ma võtan! Ahah, vastab tädi registratuurist ja paneb mu kirja. Ja nüüd on oluline informatsioon mu tervise kohta vaid 21 päeva kaugusel, kas suudate uskuda!

Nii, aga siis otsustasin aru saada, miks meesarstile on täiesti ok järjekord ja naisarstile üle mõistuse pikk. Mis seal siis nii väga vahet on? Või kujutavad naised tõepoolest ette, et meesarst vaatab neid läbi kuidagi teistmoodi kui naine? Noh, ma võiksin arvata, et kui oled täiesti süütu ja lapsi pole sünnitanud, siis ehk võiks olla ebamugav. Kuigi miks peaks, arst on arst. Aga täiskasvanud naised?

Oi, ei, mina ei lähe mitte iialgi meesgünekoloogi vastuvõtule, algab soigumine esimeses foorumis, mille lahti võtan. See on ju nii kohutav, kui mees sind sealtkohast vaatab! Mees ei saa ju üldse aru, mis see tähendab, kui oled rase, ta pole seda ise kunagi olnud. Ma ei suuda mehele oma murest üldse rääkida, ma ei saa tema ees jalgu hargitada, ma ei kujuta kohe lihtsalt ettegi, et ma ennast võõra mehe ees paljastan. Üldse, kõik meesgünekoloogid on perverdid!

Ja sellist jura gigabaitide viisi. Mõistlikku juttu muidugi leidub ka, paistab, et meesgünekoloogidel siiski leidub patsiente. Mõned neist kirjutavad muide, et meesterahvad pidid hellemad olema ega tegevat haiget. Sellist juttu ma olen muide oma kõrvaga ka kuulnud, nõukogude ajal olid naistearstid vist ikka mõnikord jõledad lihunikud, meessoost tohtrid olnud igatahes naiste suhtes mõistvamad.

Aga foorumid foorumiteks. Tegelikult olen ma ise ka meesgünekoloogi juures käinud. Ja kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli mees ka mu esimene günekoloog. Kui ma esimest korda naistearsti juurde läksin, siis olin ma muidugi veel noor ja loll, käisin vist esimesel kursusel. Ent nii loll ei olnud ma ometi, et ukselt meesterahvast nähes tagasi pöörata ja plagama panna.

Ma ausalt öelda ei mäletagi, kas ma sain juba ette teada, et arst on mees, või mitte. Võimalik, et mitte, sest vene ajal ei öeldud sulle just sageli arsti eesnime. Perekonnanimi, kabineti number, kuupäev ja kellaaeg, do svidanija. Igatahes on mul meeles, et see ei olnud minu jaoks üldse mingi probleem.

Tagantjärele leian, et see mees oli üks paremaid günekolooge, kelle juures ma olen eales käinud. Oli selline vanaldane mees, tohutumalt hea jutuga. Kõigile küsimustele sain vastused, ja kui ma tema juurest lahkusin, oli mul mõelda veel muustki kui sellest, mis minuga tehti ja kuidas ma ennast selle kõige juures tundsin.

Mõni vingub foorumis, et mees ei luba meesarstile minna. Mina ütlen selle peale, et lollil naisel peabki loll mees olema. Te, naised, võtke ise mõistus pähe, alles siis on lootust, et ka teie mehel hakkab see tasapisi tulema.