Omavanune mees on ikka parim

Kui ma olin umbes kahekümnene, siis meeldis mulle käia endast veidi vanemate meestega. Omavanused tundusid pisut rumalad, umbes viis aastat vanemad olid palju targemad ja huvitavamad, ja 25-ne mees on loomulikult veel piisavalt ilus ja heas vormis ka.

Nüüd, 30-selt, tundub asi veidi keerulisem. Mulle meeldib endiselt väga 25-ste meestega aega veeta. Isegi 20-stega on meeldima hakanud. Miks? Aga sellepärast, et ehkki elukogemuse ja -tarkuse mõttes ei ole nad n-ö päris minu tasemel, on nad minuvanustest meestest esiteks ilusamad ja paremas vormis. Sel ajal kui 30-sed rabavad tööd teha ja on trenni tegemise unarusse jätnud, on noortel poistel kooli kõrvalt veel küllalt aega ja tahtmist oma lihaste eest hoolt kanda.

Olulisem on aga see, et noored mehed viitsivad ja tahavad veel teha igasuguseid toredaid asju. Pidutseda, tantsimas käia, minna kanuuga sõitma või matkama. 30-sed aga, olgugi paljud veel vallalised, ei ole enam sageli valmis spontaanseks seikluseks.

Töö ja väsimus on populaarsed põhjendused, miks ei saa midagi toredat ette võtta. Eriti nõme on, kui öeldakse, et ei viitsi. Aga mina küll veel viitsin!?

Ja loomulikult on 20-ste noormeeste seltsis lõbus aega veeta, sest nende jaoks on minuvanune juba kogenud vanem naine ja see pidavat, nagu mu selles eas sõbrad mulle seletanud on, midagi äärmiselt põnevat olema. Tore on vaadata nende reaktsiooni jultunud naljadele, mille tegemiseks mul nendevanusena küll veel julgust polnud.

Aga selle koos pidutsemise ja muude toredate ettevõtmistega kipub asi ka piirduma, suhte jaoks nad enamjaolt siiski veel ei sobi. 20-se argipäev on midagi hoopis muud kui 30-se oma.

Paljud selles vanuses poisid alles õpivad ja sõltuvad seega majanduslikult oma vanematest, sageli elavadki nende juures. Mina küll ei taha oma kallimalt kuulda, et ta ei saa minuga koos reisile tulla, sest emme ei anna raha. Ja külla ka ei taha minna, kui vanemad kogu aeg silma peal hoiavad. Samuti ei taha ma seda, et mulle helistatakse näiteks kolmapäeva õhtul kell 11, et nüüd võiks välja minna, sest minu elurütm ei ole enam nagu üliõpilasel, et vahet pole, mis nädalapäev on. Mina pean järgmisel päeval kell 6 tõusma.

Ja mis kõige olulisem, 20-sega ei saa paljudest asjadest rääkida. Neil lihtsalt puudub veel vajalik elukogemus, et mõista paljusid inimsuhete nüansse, ja kogemusest tulenevat mõistvust asendab sageli alles toores, lihvimata põhimõte. Lisaks sellele ei ole nad harjunud suhtes olema ja esimese raskuse peale võib noormeest tabada suur üllatus, et iga päev ei olegi pühapäev.

Selles suhtes on 40-sed mehed väga toredad. Nendega saab kõigest rääkida, nad on nii targad! Nad teavad väga hästi, mida kujutab endast suhte argipäev. Nad mõistavad kõike (vähemalt parimad neist). Neil on raha, et võtta külla tulles kaasa hea vein ja kommikarp või teha välja õhtusöök.

Kuid siingi on oma probleemid. 40-sed on tihti juba suhteliselt väsinud. Pikad tööpäevad ja laenude pärast muretsemine on teinud oma töö. Vaikselt kodus puhkamine tundub neile enamasti atraktiivsem viis puhkepäeva veetmiseks kui näiteks d’n’b peole minek. Ja üldse, mis muusika see on, leiavad nad, see on ju ainult tümakas! Vot ABBA on ikka parim bänd.

Muidugi, nende noorus jääb aega, mil mina olin alles laps. Nende muusikaline ja igasugune muu maitse aga on tihtipeale pidama jäänud nende noorusaega… Ja juba tekibki soov minna välja kellegi nooremaga.

No ja siis jäävadki need omavanused mehed, kes ei ole enam nii ilusad ja veel nii targad, vaid just vahepealne kombinatsioon neist mõlemast. Nende elu tiksub minu omaga enamvähem samas rütmis. Neil on juba üksjagu elukogemust, aga paljud neist näevad siiski veel täitsa kenad välja. Väikesed kanavarbad nende silmanurgas aitavad neil mõista, miks minu keha ei ole enam 20-se oma.

Meile meeldivad enamvähem samad asjad, sest oleme sama ajastu lapsed. Sarved on ka juba üsna maha joostud ja suhtes olemise põhitõdesid õpetama ei pea. Ideaalne ju?