Alguses tundub, et kõik on hästi. Pesupoode on palju — mitu tükki iga kaubanduskeskuse kohta — ja sisse astudes paistab, et valik neis poodides on põnevalt kirev ja lai. Aga, olles terve linna pesupoed läbi kamminud, lõpuks väsinud jalgade ning tühjade kätega kodus maandudes muutusin ma kurjaks.

Miks on pesu sisse ostma valitud inimesed, kes arvavad, et kui ma kannan a- või b-korviga rinnahoidjat, siis kannatan ma kindla peale ilge tissikompleksi all ja pole nõus porolooni täistoppimata rinnahoidjat ostma?

Olgu, mul pole suured rinnad. Olen sellega leppinud ja ei taha ennast ega teisi švammist libakumerustega petta. Seda enam, et kui ma juba olen otsustanud kellelegi rindadega muljet avaldada, siis oleks loogiline, et mul on lootus end ühel hetkel temaga võidu riideid seljast kiskumas leida.

Aga kui ma nüüd oma number või kaks liiga suure rinnahoidja seljast võtan, siis tuleb ju tõde päevavalgele! Pettumus missugune. Äkki jookseb veel minema…

Eks ma siis püüan jõudumööda teiste heade omadustega jalust rabada ja luban endale kanda rinnahoidjat, mis tegelikkust väga palju ei moonuta.

Vähemasti nii oli mul plaanis. Kuni avastasin oma õuduseks, et pesumüüjad püüavad mind vägisi oma suurtesse pehmetesse pitsilistesse raamidesse pressida.

Nii ma otsisin, maa alt ja maa pealt.
Kõige tavalisemat.
Ilma suurenduspadjakesteta.
Ilma läbipaistvate pitsideta.
Musta rinnahoidjat.

Ei leidnud, tõesti lihtsalt ei leidnud sellist. Ostsin tumerohelise. Aitäh sellegi eest, sest tegelikult see sobis täitsa kenasti. Aga musta tahaks ikkagi ka.