Ühe lahutuse anatoomia
Tol päeval ma nii ei arvanud. Häbi tunnistada, aga olin kõhuli põrandal ja hoidsin ta jalgadest kinni. Ära mine!
Ta läks. Minus pole tema arvates enam sädet.
Kui nad pool tundi hiljem kööki tatsasid, silmad unised peas, ning küsisid papsi kohta, hakkasin uuesti nutma.
Siga.
Nood paar esimest päeva andsid selge ettekujutuse, kuidas elab naine, kellel on kolm hilisteismelist ja üks himur piimaimur. Koer, kass, majalaen ning süvenev kurvameelsus pealekauba.
Hädaorg.
Emapalk sai läbi. Pisimal pole lasteaiakohta. Kõigi arvestuste järgi pidime veel aastakese kodus olema.
Mu asendaja ei taha minekust kuuldagi. Mina ei taha töötamisele mõeldagi.
Vanim läheb ülikooli. Keskmikud põhikooli viimasesse klassi. Himur imur vajab mähkmeid.
Tööleminekust ei pääse.
Mõistlikest jutuajamistest, kuidas sättida eluolu nii, et see oleks paigas, ei tulnud midagi välja. Teadmine, et ta vahetas mind palju aastakäike noorema, pringima tagumiku ning säravama naeratusega tibi vastu välja, tegi haiget. Kui mul on valus, olgu tal ka.
Salvasin igal võimalusel.
Salvasin ja sain ise haiget.
Nutma ma tema ees ei hakka. Kordasin seda nagu mantrat kõigil neil kordadel, mil trehvasime poes, bensiinijaamas, tänaval.
Vahel lehvis see noorem väljalase tal käevangus kaasas.
Siga.
Esimene kord üksinda külla minna oli piin. Üksinda lastega. Haletsevad pilgud. Vaiksed sosinad, mis lõppesid, kui vaatama juhtusin. Justkui raskelt haige, kellest ei teata, mis tõbi tal kallal. Kas parandamatu või veidi kergem variant.
Parandamatu muidugi.
Mu maailm oli põrmustatud.
Petetud naiste klubi
Märke ta peatse mineku kohta ei osanud ma näha. Või ei tahtnud. Ikka mõtlesin, et piimaimur kasvab, väsimus kaob ja ajad saavad endiseks. Imur on tema pika pealekäimise vili. Mitte et ma ise poleks tahtnud, aga tema oli see, kes kaalus, argumenteeris ja leidis, et nüüd on õige aeg. Usaldad ju teda, kelle kõrval oled lubanud olla nii heas kui halvas, õnnes kui õnnetuses.
Aga näe, kõik lubatu ei pea ajaproovile vastu.
Avastus, et ma pole sugugi esimene petetud naine siin ilmas, oli leebelt öeldes üllatav. Sellest ju ei kõnelda. Ehk pole ma ka osanud kuulata. Aga meid on. Kas just palju, ent siiski.
Mõni, kes teab, mis mekk on sel, kui sind jäetakse.
Mõru.
Mõni, kes teab, kui magus on kättemaks.
Väga magus.
Mõni, kellega tegime Kobedate Kannide Klubi.
Nimi on paljunõudlik. Tõele au andes ei mahu me kannid kobedaga ühte lausesse ka siis, kui lausujal on väga elav kujutlusvõime. Ent huumor on varemgi maailma päästnud. Ehk päästab meie maailma kah.
Meid on neli. Kahel on üksikustaaži ligi kolm aastat, kahel on haav värske. Ega me olekski tutvunud, kui üks lahke tuttav poleks aiapeol piinlikult ausalt ja valjuhäälselt mul varrukast haaranud ning juhatanud nende manu. Neil sama rada käia, ehk saate vahetada nippe.
Vahetamegi.
Iga nädal enda korraldatud teraapiatunnis. Pärast on naerulihased valusad. Ja maailm tundub elamiseks parem paik.
Meie lood on üsna ühesugused. Alguses ilusad, keskpaigas tavalised ning lõpuotsas mädad. Ehk sobituksime statistikasse paremini, kui mädale lõpuotsale järgneks tingimusteta alistumine mineja nõudmistele (enamasti tahab ta võtta maiselt väärtusliku, jättes aega, tegelemist ning finantse nõudva ehk siis lapsed sinule), ent me otsustasime talitada teisiti.
Kui sõda, siis sõda!
Alustuseks on tark sõnastada eesmärk.
Kui minul on paha, siis olgu temalgi?
See oleks madal.
Pealegi, tuleb tunnistada, praegune elu pole kõige hullem. Kui jätta kõrvale nüri noaga juppideks nüsitud ego, saan hakkama.
Samas, kas jätta lapsed, majapidamine ja pangalaen minu õlule oli üllas?
Eesmärk: olgu tal halb
Esimesena tulevad lapsed.
Algusaegadel ei taha nad isast kuuldagi.Vanimat on valus vaadata. Öised nutud on hommikul paistes silmadest näha. Tundun endale katkise grammofonina, aga ma ei jäta jonni. Räägin. Räägin. Räägin. Ja mind kuulatakse.Keskmikud arvavad sõna “isa” oma sõnavarast välja.
Ainult noorim korrutab ukse poole vaadates hämmastava järjekindlusega: “Iti!”
Mõni nädal hiljem ta tuleb. Kotitäis kingitusi kaasas.
Mul pole südant teda ukselt tagasi saata. Kuigi plaan oli.
Suuremad ei taha teda näha. Noorim on õnne tipul.
Temal on valus.
Nagu meil poleks.
Teisena emotsioonid.
Üsna ruttu saab selgeks, kes on minu, kes tema sõbrad. Huvitav, et noid viimaseid on me ühiste hulgas vähe. Isegi need, kes tema kaudu tulnud, hoiavad minu poole. Armas neist.
Poetan, et ei taha sattuda temaga ühte seltskonda. Ja selle eest hoolitsetakse. Istugu kodus oma kauni mimmiga. Mina naudin sünnipäevi, grilli- ja saunaõhtuid. Mina!
Kolmandana finantsid. Jääda, kõrvad lidus, ootama päeva, mil ta raatsib poetada üht-teist? Ei.
Üheskoos oleme lapsed saanud, üheskoos me nende vajaduste eest ka hoolitseme. Ehk olen enesekehtestamisega paarkümmend aastat hiljaks jäänud, ent parem hilja kui üldse mitte. Ma ei suuda vedada üksi perevankrit, mille ees oleme seni kahekesi rakkes olnud. Pool kuludest jäägu tema kanda. Nagu seni. Mis siis, et mimm nõuab nüüd oma: nädalasi soojamaareise ning spaapuhkusi. Las pingutab.
Lahutus tuleb ka. Varajagamine samuti.
Laste külaskäigugraafikud loksusid ise paika. Suuremad ei taha temaga tegemist teha. Ikka veel.
Karm aeg nõuab karme võtteid.
Mina, see väärtuslik
Ega talle tee paha ka mõistmine, k u i väärtuslikust naisest ta end ilma jättis. Igapäevane treenimine on raske, aga ma ei murdu. Pealegi, kui sul on kolm võitluskaaslast kõrval ja selge siht silme ees, on kergem.
Ületasin ennast veelgi ning läksin kooli. Laste, majapidamise ja palgatöö kõrvalt on see hullumeelsus.
Ent kes ütleb, mis siin elus üldse on normaalne?
Igatahes vaatas ta mulle pikalt järele, kui viimati trehvasime. Keskmike hinnangul oli pilk kahetsev.
Kuuldavasti ei lähe tal mimmiga enam roosiliselt. Olgu pidu kui pikk tahes, argipäev jõuab ikka kohale. Avastus, et mimmil pole peale pringi pepu ja kobeda rinnapartii suurt midagi, võib olla päris kurb.Edu neile!
Ma valetan, kui ütlen, et see aasta on olnud kerge. Pigem rubriigist “Kuidas karastus teras”. Aga ma olen lootusrikas.
Mul on neli toredat last.
Kobedate Kannide Klubi.
Ehk on elul minu jaoks varuks ka mõni kaaslane?
Statistika järgi on nad selles eas küll kas kõik juba võetud või homod, aga ma ei kaota lootust.
