Kas sinu mehel on peenis?

Kas teie teate kedagi, kes teab kedagi, kes kasutab sõna „peenis"? No kui täitsa aus olla, siis ma olen seda ju vahel harva mõnest suust kuulnud küll, aga enamasti kasutavad inimesed ikka hoopis teistsuguseid sõnu. Nii mehed kui naised.

Hea küll, arsti juures on see peenise-sõna veel täitsa ok. Oletame, et olen mees ja kahtlustan, et mul on mingi tõbi. Lähen tohtri manu, kaeban, mis tunne on — sügeleb, valutab, paistes. Aidake ometi, doktor! Arst vahib mind üle prillide ja teatab siis delikaatsuseannuse abil soojendatud poolametlikul toonil, et täpsemaks diagnoosimiseks peab ta minu „peenise” üle vaatama. Mispeale ma pusin püksinööbid lahti ja näitan ette, mis mul seal on.

Aga mõnes muus situatsioonis? Tahad näiteks mehele öelda, et küll sul on ilus…. peenis või? Mehele ütlevad naised ikka pigem „see asi” või „riist” või midagi kolmandat, mille nad omavahel kokku leppinud ja mida võõrastele inimestele ei räägita. Tegelikult leidub naisi, kes kasutavad neid kangemaks peetud sõnu ka täitsa vabalt, ja mina olen küll viimane, kes neile selle eest moraali lugema hakkab. Sest miks peaksid ühed sõnad olema halvemad kui teised. Wiedemanngi teadis seda.

Minu arust on täitsa hea sõna muide „noku”. Osa mu sõbrannasid kasutab nimelt seda. Võiks ehk arvata, et noku-sõna eelistavad need, kelle peres kasvavad poisid, aga lähem uurimine tõendab, et pigem kasutavad seda sõna emad, kellel on pigem väikesed kui suured lapsed. Need naised, kellel veel lapsi pole, peavad noku-sõna natuke naljakaks, ja arusaadav ka: neile on mees veel ainult mees. Aga kui mees on juba ka su laste isa, siis tekib nihkeid ka suhtumistes ja sõnavaras.

Mehed, kellega ma seda teemat arutada võtsin, hakkasid igatahes noku-sõna peale naerma ja tegid mulle ühemõtteliselt selgeks, et „noku” on ikka ainult poistel, meestel olevat ikka riist või siis m… või t..a. Noh, mees teab, mis tal on. Olgu siis pealegi riist või m… või t..a, aga kas te neid kahte viimast ikka igal pool kasutate, ah? No ei, nii räägivad mehed ainult omavahel.

Muide, ka naised. Sügavalt eksivad need, kes arvavad, et naised selliseid asju üldse omavahel ei aruta. Arutavad, ja kuidas veel… Sõbrannad on üksteise meeste riistvara mõõtmete ja muude iseloomulike parameetritega väga hästi kursis. Kel partnereid rohkem kui üks, see võrdleb oma „praegust” pidevalt oma „eksidega”, ja arvake ise, mis see võrdlemise alus on. Mehed, te kukuksite pikali, kui teaksite, mida kõike me teame.

Muidugi leidub nii meestel kui naistel igasuguseid ümberütlevaid väljendeid, millest kõige naljakam minu meelest on „väikemees”. No kuidas te sellise sõna peale üldse tulete, ah? Kui ladina penis mõjub tobedalt muu hulgas selle pärast, et haakub kõlaliselt eesti sõnaga „peenike“ — aga peenike ei tohi riist ju küll olla, eks? -, siis „väikemees” tahaks justkui rõhutada, et suurus/pikkus pole oluline. Aga on ju! Ei maksa siis üht tähtsat asja sõnadega väiksemaks teha, kui ta on.

Iseenesest on ju head kõik sõnad, mis on olemas. Ma arvan päriselt ka nii, ja selle pärast on mul vahel raske lastele seletada, miks üht või teist lasteaiast külge jäänud sõna kasutada ei sobi. Viimaks olen leidnud enda meelest sobiva ja täpse seletuse: sest nii on kokku lepitud. Kui me poleks kunagi kokku leppinud, et m… ja t..a on ropud sõnad, siis poleks meil olnud vaja ladina keelest seda peenise-sõna üldse üle võttagi.