Kas niimoodi peabki vallandama?

Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks Eestis möllavas vallandamiste-tsunamis inimlikult lahti lastud. Kõiki on alandatud omal moel. Muidugi saan aru, et ajad on rasked ja raha tuleb kokku hoida. Ent kas tõesti näkku sülitades ja jalaga tagumikku andes! Mis ometi vaevab meie suuri juhte?

Sel nädalal lugesin pommuudist kahest naisteajakirjast, mis sügisest ühena ilmuma hakkavad. Kahe ajakirja tublid ja kauaaegsed peatoimetajad vahetatakse välja. Mõlemad. Seda, kas oli juba aeg liita ja ammu oleks pidanud peatoimetajaid vahetama, me praegu ei aruta.
Mulle läks hinge hoopis see, kuidas suurt kontserni juhtiv ja enam kui aasta vallandamistega tegelenud juht oma tulevaste eks-alluvatega käitub.

Esimene lugu

Üks vallandamisteate saanu julges juhilt küsida, kas ülemusel on talle mingit tööd ehk asemele pakkuda. Seepeale lükanud suurfirma esivallandaja naise poole pisikese šokolaadimedali ning kostnud kuivalt: "See on kõik, mis mul sulle pakkuda on."
Tõepoolest. Näkku sülitaminegi oleks soojemalt mõjunud.

Teine ja kolmaski lugu

Sel naisel oli tavaline tööpäev. Tegi ning toimetas, valmistudes samas nädalaseks puhkuseks välismaal. Reisikott oli pakitud ja puha. Lennujaamas, enne kui naine jõudis telefoni-sulgemise-tsooni, sai ta tekstsõnumi: "Sul ei ole enam töökohta." Ja oligi kõik!

Miks ometi peab ebameeldivaid asju veelgi ebameeldivamalt tegema? Kas tõesti on suures kriisis ja languses (töötuid on meil praegu ca 65 000) lõplikult kaotsi läinud inimlikkus, väärikus ja lugupidamine.

Eestlane ei oskavat lahku minna, kuid kas poleks juba aeg õppida?
Ja kas poleks aeg hakata Põhjamaade kombel õpetama neid, kes meid vallandamisteate üleandmiseks oma kabinetti kutsuvad. Kui kutsuvad. Sest näiteks ühe nimeka ja aastaid parima ajakirjaniku nimetuse pälvinud naine vallandati sõna otseses mõttes möödaminnes, pikas koridoris. Suur ülemus soovitanud lihtsalt naise ühel päeval kabinetist koos lahkumisavaldusega läbi astuda...

Milline on sinu vallandamise või koondamise lugu?