Kas vanus loeb?
Tol ajal, juhtudes lugema tuntud inimeste suhetest, kel vanusevahet rohkem kui 10 aastat, mõtlesin küll endamisi, et kuidas need inimesed saavad koos olla, selline suhe pole ju võimalik. Mida näeb naine endast 20 aastat vanemas mehes või 40-ndates mees endast 20 aastat nooremas tütarlapses? Küllap polnud ma ainuke, tänapäeva ühiskonnas on inimesed hakkajad teisi hukka mõistma ja paljud ei vaevugi sellist suhet mõistma.
Nüüd pean aga enda sõnu sööma, sest olen juba mitu aastat suhtes endast 13 aastat vanema mehega. Ja pean tunnistama, et vanusevahe mind praegu küll veel ei häiri, sest elukaaslane on väga nooruslik ja käitub isegi vahel nagu noor poisike. Tema välimuse kohta tehakse tihti komplimente ja kui ta enda vanust mainib, siis keegi ei suuda uskuda. Kord poest veini ostes küsis üks müüja temalt dokumenti, mees sai selle peale naerda ning mainis tädile lõbusalt, et tollel on prille vaja.
Mina olen rahul, et mul on hoolitsev ja armastav kaaslane. Ma ei pea muretsema, et ta kedagi teist vaataks, sest ta on oma poissmehepäevad ära elanud ja naisi on tal olnud piisavalt. Sarved on maha joostud ning ta teab, mida elult tahab.
Nüüd võin öelda, et mõistan neid, kellel on suhe endast vanema mehega. Kui on tunded, siis ei loe, kas vanusevahe on 3 või 20 aastat. Vähemalt annab suhe vanema mehega kindlustunde, noorematel on veel pea segi, nad ei tea tihti, mida tahavad ja eelistavad nautida elu vabana, ilma ennast püsivalt sidumata.
Ma ei arva, et mul ongi nüüd suhe, mis kestab igavesti. Kes teab, võib-olla ma ise tüdinen vanemaks saades ja eelistan kedagi nooremat, sest vanem mees on juba selleks ajaks veidike väsinud ega jõua minuga sammu pidada. Samas, kes teab, ehk suudab see inimene minu kõrval igavesti noorena püsida. Ja tähtis on ka hingesugulus.
Kuidas aga oleks vanusevahe vastupidi: vanem naisterahvas ja noorem mees? Mul on sõbranna, kes on just sellises suhtes. Siinkohal räägin ma siiski veel üsna noorest, alla 30-aastasest naisest. Mees on aga alles 20 - noor ja roheline. Vanuses, kus tegelikult mehed ei ole valmis end kellegagi tõsises suhtes siduma ega ka kellegi teise last enda kasvatada võtma. Nende suhe on küll värske, aga pidavat olema kuum, ja kuna mees ju alles nooruke, siis pidavat tal ka voodis jätkuma jaksu pikemaks ning igav juba ei hakka.
Küll aga pole naine kindel, kas see suhe ongi nüüd päris see, mida ta tahab. Mees tundub küll lahe olevat ja enda ea kohta väga täiskasvanulik, samuti ei näi tal olevat probleeme naise väikse lapse suhtes, kuid siiski tundub see kõik ebakindel ja tulevik kuidagi pilvine, sest ei tea, kas saab ta tollele mehele loota ja kindel olla ning teda enda tulevikuplaanidesse kaasata.
Üksinda oleks see otsus tõenäoliselt kergem, poleks midagi kaotada, aga lapsega on see oluliselt keerulisem. Võib-olla ühel heal päeval avastab noormees, et see suhe polegi see, mida tema tahab, tal veel elu elamata ja kõigele lisaks isaamet. Või peaks naine hoopis edasi liikuma, võtma seda kui seiklust ja sügavamad tunded alla suruma ning sobivat mehekandidaati edasi otsima? Aga kuidas sa käid lahtiste silmadega, kui süda on hõivatud? Või isegi kui otsustab naine selle noormehe kasuks, siis kuidas tulla toime teistega, kes sellesse suhtesse nii positiivselt ei suhtu?
Noorema mehega koos olles tekib ilmselt emaefekt ja kohati tunnen, et ma ei olekski nagu naine, vaid hoopis ema eest sellele noorele mehele. Olen alati leidnud endast vanemate seltskonna huvitavama.
Lõppude lõpuks aga ei küsi süda vanust ja tundeid on raske alla suruda. Eks igaüks leiab endale oma. Südamed purunevad, aga ka leiavad teineteist.
