Palun, ära vägista mind!

Õhtud on läinud pimedamaks, ja järjest pimedamaks lähevad. Pimedus kätkeb endas aga ohte, eriti üksi ringi liikudes. Kuidas peaks tegutsema naine, kes satub pimedal tänaval ette kurjade kavatsustega mehele? Mida peab tegema naine, kes on langenud vägistaja ohvriks?

Ühel talveööl mõned aastad tagasi kõndis Laura rahulikult kodu poole, kui äsja temast möödunud mees oli korraga ta selja taga, võttis tal parema käega kaela ümbert kinni ja küsis Lauralt raha. Tegelikult tahtis ta tüdrukut vägistada.

„Ma kõndisin puude varjus, mis on lollus number üks,“ on Laura (nimi muudetud) täna tagantjärele tark, „nüüd ma tean, et kui kõndida pimedas, tuleb alati hoida autotee äärde. Puude varjus ei märka sind purjus kambad, aga kui midagi juhtub, ei märka sind ka autod ja keegi ei tule appi.“

Mis täpselt tol õhtul juhtus, Laura enam täpselt ei mäletagi. Ta meenutab, kuidas talle afektiseisundis tundus, nagu poleks situatsioon „päris“, see kõik toimub kellegi teisega ning tema on justkui nukujuht, kes eemal nööre tõmbab ja käsklusi jagab.

„Mees ei oodanudki vist, et mul raha on. Seletas, kuidas ta oli mingil peol, aga ükski naine ei andnud kätte, keegi ei hooli temast ja kõik inimesed on ta vastu halvad,“ jutustab Laura, „sellepärast on nüüd tema ka halb. Mina lihtsalt jäin talle esimesena teele ette.“

Vastu ei julgenud Laura mehele hakata, kuna see oli temast tunduvalt tugevam ning pealegi ähvardas noorel naisel kaela kahekorra käänata, kui too ei tee täpselt nii, nagu mees nõuab.

„Isegi, kui mul oleksid olnud kontsaga kingad jalas, ma vist poleks julgenud neid kasutada. See oht, et võiksin teda ainult kriimustada ja veelgi tigedamaks ajada, oli õudne,“ meenutab Laura, „selles situatsioonis oleks olnud lollus neid kasutada.“

Kuidas käituda?

Kuriteo ohvriks langedes tuleb sellest

võimalikult kiiresti teatada politseile

ja käituda vastavalt sealt saadud juhistele.

Mida kiirem on politsei poole pöördumine ja

mida paremini on säilinud kuriteo toimepanemise sündmuskoht

, seda tõenäolisem on kurjategijate

kindlakstegemine

ja nende süü tõendamine.

Politseinike aitamiseks püüa teha järgmist:

• püüa meelde jätta kurjategija tundemärgid;
• kui kurjategija oli autoga, püüa meelde jätta selle mark, värv ja registreerimisnumber;
• avalduse kirjutamiseks ei ole vaja politseijaoskonda minna. Kui soovid, võidakse sind üle kuulata su enda kodus;
• kui vähegi suudad, ära pese end enne asitõendite fikseerimist, neid on vaja sind vägistanud või rünnanud isiku süüdistamiseks;
• kui algatatakse kohtuasi, on naistele ja alaealistele tagatud anonüümsus;
• vajadusel võib kohtuistungi kuulutada kinniseks;

Allikas: www.politsei.ee

Sama tunnistasid Laurale hiljem ka naispolitseinik ja kaitseliitlasest tuttav — situatsioonis, kus keegi tugevam sulle selja tagant kallale tuleb, päästavad inimese tema ajud, mitte toores jõud. Pealegi kartis Laura tõsimeeli, et kui ta vastu rabeleb, tapab mees ta ära. Aga surra Laura ei tahtnud.

Mees lükkas Laura lumele pikali ja kui Laura üritas appi karjuda, sai mees vihaseks, näidates väga ilmekalt, kuidas ta tüdruku kaela kahekorra käänab. „Et vot nii teen ja ainult väike nõks veel ja…“ meenutab Laura, kes näeb oma vanusest tunduvalt noorem välja, „siis ma ütlesin talle, et ma olen süütu. See võttis tal tuure maha, ta polnud sellega arvestanud. Või siis polnud nii „julm“.“

Vahekorra asemel sundis mees Laura seepeale põlvili ja käskis suhu võtta, mispeale tüdrukul hakkas väga halb. „Ma ütlesin talle, et ma kohe oksendan ja ta uskus mind,“ räägib Laura, „seepeale käskis ta mul käega teda erutada, mis tundus suhuvõtmise kõrval kerge pääsemisena. Ise samal ajal katsus mind, aga mind see muidugi ei erutanud. Ma ei mäleta täpselt, mis edasi sai, aga mingil hetkel ta ütles mulle lihtsalt, et „tubli tüdruk“ ja võid nüüd minna.“

Laura eemaldus kiire sammuga kodu suunas, julgemata joosta või tagasi vaadata. Koju jõudes taipas ema kohe, et midagi on valesti ja kutsus politsei. Järgmisel päeval jaoskonda selgitusi jagama läinud Laura ei suutnud aga enam täpselt meest kirjeldada ja vägivallatseja jäigi leidmata ning karistuseta.

„Ma ei osanud kildudest pilti kokku panna,“ räägib Laura, „mul oli meeles tema nina kuju, aga ma ei näinud tema nägu kordagi piisavalt kaugelt, et seda endale mällu söövitada.“

Tüdruk tunnistab, et peamiselt valdasid teda kaks tunnet. Kuigi ta tahtis, et mees maksaks oma tegude eest ja selliseid asju enam ei juhtuks, tundis ja tunneb veel tänagi hirmu — vägistamise eest ei mõisteta Eestis eriti kauaks vangi ning Laura kartis, et mees võib ta pärast üles otsida.

Teine osa Laurast tundis häbi. „Ma ei tundnud häbi ainult sellepärast, et see kõik üldse juhtus, vaid ka sellepärast, et mul nii kergelt läks, et suutsin end hullemast välja rääkida ja ikka olen nii traumeeritud.“

Pärast juhtunut avastas Laura ühtäkki, kuidas paljudel tuttavatelgi oli jagada sarnaseid lugusid, kuid erinevalt Laurast polnud ükski neist politseisse läinud — teistelgi vägistamis või vägistamiskatse läbi elanud naistel on hirm ja häbi.

„Ühiskonna suhtumine on ju selline, et kuidagi pidid sa juhtunu endale ise kaela tõmbama — olid ise litsakas või piisavalt loll, et üksi öösel koju läksid,“ ohkab Laura, „mõned ütlesid mulle otse välja, et ma olin loll, et füüsiliselt vastu ei hakanud. Kuulsin ikka soovitusi, et miks sa teda ei hammustanud, kui ta käskis sul suhu võtta. Aga olukorras, kus mees on ähvardanud sind tappa, ei julge sa seda lihtsalt teha. Ma teadsin, et mu jõud ei käi temast üle ja ma ei julgenud teda veel tigedamaks ajada.“

Esimesed paar kuud ei suutnud Laura üldse inimeste hulgas käia, tänaseni väldib ta pimedaid inimtühje tänavaid. Eriline peoloom ei olnud Laura juba enne seda talveööd ning praegu käib ta pidutsemas vaid siis, kui teab, et saab lubada taksosõitu koju.

„Oma paar aastat ei käinud ma pimedas üldse jala. Isegi bussi pealt oli kõhe tulla ja pipragaas oli kogu aeg taskus,“ räägib Laura, „aga mida enam ma käisin väljas jalutamas ja juhtunust rääkisin, seda rohkem kergem hakkas. Nüüd mul sellist halvavat hirmu enam pole — süda ei peksa ja külm higi ei jookse.“

Justiitsministeeriumi andmetel registreeriti politseis tänavu 90 vägistamisjuhtumit. Mullu samal ajal oli see number 31 võrra suurem. Millest nii suur muutus tingitud on, justiitsministeerium ega politsei ei kommenteerinud.

„Loomulikult on politsei soovitus inimese suhtes toime pandud igasuguse kuriteo kohta politseile avaldus teha,“ sõnas politseiameti pressiesindaja Anne Osvet. „Kas aga tõepoolest kõik vägivallakuritegudes kannatada saanud seda ka teevad, seda väga kindlalt öelda ei saa, niisugust uuringut pole tehtud. Nii et ühest vastust ei ole.“