Dagmar Lamp: kas emalt saadud suhtenõuandeid tuleks kuulda võtta?
Ema õpetas, et kunagi ei tohiks deitida allapoole oma latti. Hoia standardid kõrgel ja silmavaade selge, loen mina sellest välja. Ja kui alguses tundubki, et no mis siis, kui kutt on natuke tuhm kriidike, küllap hoiavad ta ilusad kõhulihased asja balansis, siis lõpuks juhtub ikka nii, et sul on mingi napakas satelliit, kes peab romantiliseks žestiks seda, et viib su bemarite kokkutulekule. Ja lahti temast kah ei saa!
“Parem kaks kahekümneviiest kui üks viiekümnene,” on ema öelnud. Vot, öeldakse ju küll, et küpsemad mehed on ehk stabiilsemad ja mõistlikumad, aga… Oma tõetera ju siin on, tahtmata suure vanusevahega suhteid kuidagi hukka mõista. 50aastasel mehel on kaks korda rohkem pagasit, tavaliselt ka kaks korda rohkem eksnaisi ja lapsi… See pole just dealbreaker, aga deitimise teeb raskemaks kindlasti.
Ema ütles ikka, et kunagi ei tasu abielluda lihtsalt seetõttu, et sa arvad, et keegi teine enam iialgi niikuinii ei küsi. No et umbes teeme ära, siis on tehtud. Nagu näha, pole minu puhul sellest nõuandest just üleliia palju abi olnud… Kuigi enda õigustuseks ütlen, et ma pole kummalgi korral seetõttu jah ütelnud, et kartsin muidu tanu alla mitte saavat.
Sõbranna ema olla aga abiellumise kohta ütelnud: abiellu kellegagi, kes armastab sind natuke rohkem kui sina teda. Ma ei oska seda nõuannet hästi kommenteerida, kui aus olla. See rohkem ja vähem armastamine… Armastus käib ju niikuinii lainetena. Vahepeal armastad oma partnerit rohkem, siis jälle natuke vähem. Kuidas mõõta, kes keda ajajoonel koondkokkuvõttes rohkem armastab? Ja kas see on oluline?
Üks aegumatu nõuanne emadelt on muidugi “ära tee teistele kunagi seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle”. Mina olen seda põhimõtet ikka järgida püüdnud, see on ju mu arust nii loogiline elamise viis. Vahel öeldakse ka “kristlik”, kuigi ma pole selle määratlusega eriti rahul. Muide, minu ema ütles ka minu ristimisesoovile, et oota, kui saad täiskasvanuks ja siis otsustad ise, kas ikka tegelikult tahad end ristida lasta. Täna olen ma väga rahul, et mind ei ole ühendatud ühegi organiseeritud religiooniga ja ma saan ise valida, mis suunas mu süda kutsub.
Emad on meid ka jooma õpetanud! “Parem joo minu silma all normaalset kraami, kui et lähed kuhugi põõsa taha solki jooma,” olid ema kuldsed sõnad. Teine joomisalane õpetus emadelt: tule alati koju, ükskõik kui purjus sa ka poleks. Ma ei mäleta, et seda mulle öeldud oleks, aga ma jõuan ALATI koju. Kas või autopiloodil, aga koju ma saabun. Ma ei tea, kas see on enesealalhoiuinstinkt, mugavus või mingi algeline daamilikkus, aga ma kohe ei oska ega taha võõras kohas purjus peaga ära vajuda ja siis hommikul, meik laiali, walk of shame’i tehes koju kooberdada.
Üks kaval ütlemine emalt: ega naine pole mägi, mille eest ära lükkad kui vaja! Selle üle võiks kohe pikemalt mõtiskleda, kas pole? Aga jõuame hoopis järgmise nõuandeni: ära kunagi laena, ükskõik kui halb seis poleks. Muidu on pärast ikka pekkis kui pekkis! Tänasel laenuajastul väärt nõuanne, kuigi… Korterit ilma laenuta osta tavainimene ju ei suuda. Samas — kui ikka on halb seis, siis on korterilaen viimane asi, mida sa oma õlule vajad. Emal on seega õigus: laenud pole mitte vaestele, vaid neile, kes eluga hakkama saavad.
Emad on ka hoiatanud: iga sitt tuleb välja. Ei tule täna, ei tule homme… Aga ülehomme kindlasti tuleb! Vanasõna “valel on lühikesed jalad” edasiarendus, eks ole. Ja see on ka asi, mida ma väga usun. Ning kui sitta vältida ei saa, siis maha matmise asemel on parem püüda olukord võimalikult hästi ära lahendada.
Sest välja tuleb iga sitt igal juhul. Emad teavad.
Mis õpetussõnu teie emad teile eluteele kaasa on pannud?
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
