Dagmar Lamp: kas julged elult küsida seda, mida tegelikult väärt oled?
“Ma lubasin endale kunagi, et ei lase end iialgi kellelgi lüüa,” olevat Tanja hiljem pihtinud. “Aga see ei ole nii lihtne…!”
Kui sellest kuulsin, kihvatas mul ikka nii korralikult, et kui kõnealune naine teisel mandril ei elaks, oleks ma isiklikult talle ukse taha läinud ja sundinud ta ära tulema. Ahjaa, kõige tagatipuks arvab ta lahenduseks teine laps valmis meisterdada. No tule taevas appi!
Tanja on küll põhiharidusega ja üsna kitsa silmaringiga, aga ma olen täiesti kindel, et ta saab tegelikult ise väga hästi aru, mis soga ta ajab. Aga ometi ta ajab seda. Tegu on vist inimaju enesekaitsereaktsiooniga, kus me kipume kõikjal nägema märke, mis kinnitaks, et meie eluvalikud on õiged. Ilmselt teeb seda praegu Tanjagi, sest liiga raske on endale tunnistada, et ta on nii põhjalikult valed otsused teinud. See ei saa ju nii olla! Ning muidugi on ka klassikalised ettekäänded halba suhtesse jäämiseks — hirm üksinduse, teadmatuse, raskuste ees.
Tanja peale mõeldes meenus mulle Naabrinaise elufilosoofia, mille võiks lühidalt võtta kokku sõnapaariga “kõrged standardid”. Naabrinaisel tõesti on kõrged standardid ja eeldab kõigelt oma elus teatud kvaliteeti.
Kõlab kergelt nagu ülbik või tõusik, kas pole? Tunneb ju igaüks meist mõnd perfektsionisti, kes kohvikus latte tagasi saadab, kui selle vaht õige konsistentsiga pole. Ja on vist igal meist see sõbranna, kes järjekindlalt meeste lähenemiskatsed tagasi lükkab, iga kord aina jaburamaid vabandusi leides, miks seekordne kutt ei kõlba.
Naabrinaine ei kuulu nende inimeste hulka. Konks on selles, et… ta eeldab kõrgeid standardeid ja — ta saabki need! Ja mitte läbi häda, kellegi arvelt, pressides ja susserdades või mujalt lõivu võttes. Ta elabki elu, mida ta teab end väärt olevat ning omakorda annab endast alati parima, eeldades, et teisedki on väärt ainult kõige paremat.
Tükk aega olen ma selle filosoofia üle mõtisklenud ja vahel palun ma tal üht või teist aspekti täpsustada. Õigemini tundub mulle, et see kõik-on-väärt-parimat uskumine ei saa ju ometi suhetes töötada! Kirjutasin ju isegi sel teemal hiljaaegu siinsamas, kuidas me võib-olla ei peaks pimesi uskuma, et me oleme oma printsi valgel hobusel lihtsalt niisama ära teeninud ja nüüd ei jää muud üle, kui diivanil lebotada, küüsi lakkida ja koputust oodata. Sest kus see kirjas on, et igaühe jaoks on kuskil keegi? Kes seda garanteerib, vabandage väga?
Paar päeva tagasi tuli meil Naabrinaise filosoofia jälle jutuks.
“See ju ei saa olla loogiline! See ei saa töötada!” raiusin ma. “Kui kõik inimesed elaksid täiuslikku elu, mis vastab kõige kõrgematele nõudmistele, poleks see ju enam ideaal! Siis saaks täiuslikkusest normaalsus ja keskpärasus! Ja lisaks kõigele tundub selline maailm lõpp igav.”
“Aga kuidas see igav on, kui sa elad täpselt seda elu, mille sa ära teeninud oled? Ega see ju ei tähenda, et puuduks väljakutsed või teinekord ei tuleks raskusi ette… Ma lihtsalt ütlen, et inimesed ei tohiks leppida keskpärase või suisa sita suhtega puhtalt laiskusest, hirmust, rutiinist või mugavusest.”
“No aga kes garanteerib, et see suur õnn ükskord uksest sisse astub?” ei jätnud mina jonni.
“Kui sa elad teadmises, et oled väärt parimat, siis ei ole sinu jaoks mingi probleem ka vallaline olla, kui alternatiiv oleks keskpärane või isegi sitt suhe.”
Vot siis ma sain aru, mida ta kogu selle “oled seda väärt”-värgiga mõtleb. Ühtäkki tundus kõik nii loogiline! Nüüd tundub eriti jabur leppida eluga, mis pole ei liha ega kala, ükskõik mis vabandusi sa selle endale ei leiaks. Sest kui sa tead, et oled väärt ainult kõige paremat, siis sa pead selle saama — ja seda oodates või sinnapoole teel olles tuleb elada kõige kõrgemale kvaliteedimärgile vastavat elu. Muu pole ju mõeldav, kui me kõik L’Oreal’i-tšikilikult endale korrutame, et oleme seda väärt.
Ma kusjuures ei mõtle seda kõike sugugi nii küüniliselt, kui see praegu kõlas. Probleem on selles, et… Ma olen nii kuradima laisk noh! Päriselt! Elu, mis on midagi väärt, eeldab teatud sorti pingutusi ja issand kui raske on teinekord neid pingutusi teha. Proovid küll endale sisendada, et kui ei jõua tervet rehkendust, siis tee pool, aga ikka tundub see kõik kuidagi… enesele valetamisena. Ma vaatan Naabrinaist ja näen, mida tegelikult kõrgestandardiline elu tähendab ja ma ausalt ei suuda ette kujutada, et minagi seda kõike jõuaks, mida jõuab tema. Pealegi meeldib mulle vahel ju nii väga lihtsalt laisk olla!
Kuidas seda kõike jõuda? See on muidugi omaette teema, millest olen ma kah siin ja seal kirjutanud. Aga võib-olla algab kõik sellest ühest väiksest mõtteviisi muutusest? Öelda endale — ja jääda seda uskuma! — et sa oled väärt parimat. Edasine on vaid ühe jala teise ette panek, kas pole?
Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
