Ärge saage minust valesti aru. Muidugi on meid ümbritsev maailm piisavalt saast, et ei ole vaja negatiivsust juurde toota. Aga kogu selle roosamanna-positiivsuse juures ajab mind närvi see, kui võlts see on! Kordki tahaks ma mõnest naisteajakirjast lugeda, kuidas mõni meie kuulsatest naistest kurdaks, kui ülipask on mõnikord päevavalu ja kuidas siis ei saa päevade kaupa voodist välja, sest kõht lihtsalt nii valutab. Või kuidas mõni lavapersoon kohmaks, et üleüldse ei viitsiks ta ilmselt oma jalgu nii tihti raseerida, kui ta igal õhtul esinema ei peaks — no nii tüütu protseduur see karvutustamine ju!

Aga ei, selle asemel on meil noorikud, kes õhkavad, kui imeline aeg elus on rasedus, kuidas beebid on suurepärased, magavad nagu inglid ja toovad päevadesse ainult rõõmu ning mitte tilkagi frustratsiooni. Kuidas professionaalse karjääri ühendamine pisikese beebi kõrvalt on küll “väljakutse”, aga siiski imeline kogemus! Kõik võiks seda proovida! Ja varsti teen kindlasti ühe lapse veel juurde — see on mu kohus isamaa ees! Ning miks ju mitte, kui see kõik on nii imeline ja tore ja fantastiline?!

Mulle tundub, et eestlased on lihtsalt üliviisakas ja ülimalt passiivagressiivne rahvus. Viisakas mitte ütlen-kassapidajale-aitäh mõttes (see oleks liigne pingutamine), aga viisakas selles mõttes, et keegi ei taha välja öelda, et vahepeal on elu (või naiseksolemine) ilge kräpp, kartes kuidagi kedagi sellega solvata või siis endast halba muljet jätta. Albumeid tuleb ju müüa, muidugi tuleb alati olla rõõmus ja rõõsa! Sul ei saa ju olla menstruaalkrampe, kui sul tuleb laulda päiksepaistest ja hoida imidžit.

See nähtus käib käsikäes selle uue tervislikkuse nähtusega, kus rokkarid enam ei ela elustiilis sex, drugs and rock’n’roll, vaid kuulutavad särava naeratusega ajakirjade esikaantel, kuidas nende lemmikhobi on kalastamine või power jooga ja kuidas keha on tempel, millesse toitu pannes võiks siiski mõelda GMO-dele ja gluteenile ja paleole. Suitsu ei tee vist peaaegu enam keegi, kõik ainult keplevad ja suusatavad ja kalastavad ja naeratavad ja toituvad tervislikult. Rock’n’roll on surnud, elagu rock’n’roll!

Kõik on ju ilus ja tore, jällegi. Olen minagi (teoorias vähemalt) tervislike eluviiside poolt, aga olgem ometi ausad, see kõik on kuidagi võlts ja klantsiläikene. Nagu kellelgi meist pole või ei tohiks olla ühtegi halba päeva, halba kvartalit, halba (aga äkki lõbusate tagajärgedega?) otsust. Olgugi, et eneseabigurud (kes tervislikkuse ja positiivsuse laineharjal surfavad) kinnitavad, et ei pea olema pidevalt täiuslik, vahel võib olla “nõrk” ka.

Äkki ongi asi selles, et need üleni roosamannast pakatavad inimesed kardavad näida nõrgad, niipea kui lasevad oma positiivsusemaskil mõraneda? Või siis arvavad nad, et kui nad pole PIDEVALT positiivsed, tähendab see, et nad on automaatselt negatiivsed? Nii see ju ka ei käi — sa võid vahel vabalt olla mittepositiivne, jääda ausaks ja seejuures ei tähenda see, et sa külvaks kõikjale õeluseseemneid.

Sest, olgem ausad, päevavalud sakivad ikka täiega! Asi see siis seda vahepeal öelda pole?

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kolmeaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.