Selline tunne oli mul ka meie Nõmme korteriga, kuhu kaks aastat tagasi kolisime. Issand, kui mõnus, õhkasin, istudes kevadel oma trepil ja juues päikese käes kohvi. Issand, kui mõnus, mõtlesin, kui vaatasin, kuidas laps suvepalavas paljajalu mööda muru jookseb ja voolikust lilli üritab kasta.

Aga iga uue tüliga, iga uue valusa mälestuse lisandumisega minu lõppeva abielu niigi tülidest, tehtud vigadest ja õnnetu olemisest koosnevasse hunnikusse sai Nõmmest aina vähem kodu, see koht, kus tunda end mõnusalt, vabalt ja kunagi ehk jälle õnnelikuna.

Ma olen läbi aastate otsinud kodu, seda õiget, et saaks jääda paigale ja et teaks, kus ma kahe või viie aasta pärast elan. Ja ometi on mu elumuster alati sarnane — üheski kohas ei ela üle paari-kolme aasta, muudkui liigun sinna-tänna, eneseotsingutel.  Iga kord nean end, kui jälle kaste pean hakkama pakkima, iga kord nutan kurnatusest, kui lõpuks kogu see tavaar veetud saab ja iga kord on hinges uuesti see lootus, et voh, nüüd saab õigem ja parem.

Ja muidugi see lahkumise kurbus ka. See lahkumise kurbus on teinekord lootusest tugevamgi.

Aga mitte sel korral. Sel korral ma mõistsin, et kuigi meie kooselu eksiga lõppes juba üle aasta tagasi, hoidis see jagatud vara meid mingis imelikus kütkes, laskmata edasi liikuda ja lahti lasta. Tõsi, meil mõlemal ilmselt erinevatel põhjustel (ja siinkohal jälle tervitan seda mu kommentaatorit, kes järjekindla rumalusega käib siin tekstide all küsimas, miks mu abielu lõppes) (ja jätkuvalt ei kavatse ma seda avalikult kommenteerida). Mina hoidsin kinni nägemusest, et see Nõmme pesakene on koht, kus saab suureks kasvada mu tütar. Kus tal on suvel mõnus otse terrassile joosta, kus tal on talvel mõnus aias lumememme ehitada. Kust tal on mõnus lühike tee minna lasteaeda ja siis juba kooligi.

Ma olen üllatunud, et sel korral oli lahkumine kuidagi kerge. Kergem, kui ma arvasin. Tulin üksi läbi pimeda ja lumesaju, kassid ja laps võidu autos näugumas, vedasin oma kompse ja pakke ja lõpetasin alles hilisööl, aga see hingerahu, kui see kõik lõpuks (peaaegu) läbi sai… See on kirjeldamatu.

Nüüd on see siis läbi. Üks eluetapp on ametlikult (või noh, kohe ka ametlikult ametlikult) läbi. Juhtus, mis juhtus, oli, mis oli — aga ees on kindlasti veel nii palju toredat ja head.

Peab ju olema, eksju?

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info)  ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.