Dagmar Lamp: minu uusaastalubadus — vähem vinguda!
Täna ärgates mõtlesin ma, et mis see küll oli, mida ma nii väga kartsin. Ja tegelikult ei olnud ma ju üksinda — paar sõpra olid külas vaat et südaööni ja mu tütar oli ju ka kodus, tema küll magas. Aga ma ei olnud ju nii väga üksi, kas pole?
Ma ei tea, millest on tulnud veendumus, et südaööl peab kindlasti kedagi suudlema. Ma ei tea, miks ma olen alati rahulikku nääriõhtut peljanud. Võib-olla on asi ka selles aastas. Lõppenud aasta on olnud lihtsalt üle mõistuse kräppi täis. See oli aasta, kus ma võitlesin sünnitusjärgse depressiooni valusate järelkajadega. See oli aasta, kus ma tegin haiget ja aasta, kus tehti mulle haiget. Kõvasti sai nutetud, aga kõvasti sai ka naerdud. Inimesi tuli, inimesi läks — seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Mulle aastavahetuse ja aastakokkuvõtete sümboolsus tegelikult meeldib. Kuidagi mõnus ja kerge on uude aastasse minna, kui vanad tülid on tervemaks plaasterdatud, haavad on hakanud paranema, võlad on makstud ja suud puhtaks räägitud. Iga aasta 1. jaanuaril on mul tunne, et kõik on veel ees, isegi kui faktiliselt ei ole midagi peale kuupäeva muutunud. See on mõnus vabaduse tunne, kui kõik on veel ees.
Ja üksinda aastavahetuse veetmise juures on üks suurepärane asi, avastasin. Ma ei pidanud kellegagi maid jagama, mis kell pidu lõpetada ning sain rahulikult pärast ilutulestikku magama minna. Sest suurema rahvahulgaga pidutsedes leidub alati keegi, kes su kojuminekuplaanid maha laidab, tuisupitsi pakub ja norib, et sa ikka veel natukeseks jääksid. Mis pidu see on, kust südaööl Tuhkatriinuna kaduda! Võtkem ikka veel üks klaasike!
Täna peomuljeid kuulates käis ikka ja jälle punase niidina läbi kordi ja kordi nähtud muster: keegi teatab, et hakkab sättima, mille peale keegi teine teatab, et vara veel. Ja vastupidine muster: mees on just sõpradega viinapitse tõstes hoo sisse saanud, kui tema naine vinguma kukub, et aeg oleks lahkuda (ja mees koos sõpradega sellele häälekalt vastu on).
See viimane on midagi, mida ma ei ole kunagi eriti mõistnud. Kõik on täiskasvanud inimesed, järelikult peaks neil olema vabadus ise oma otsused teha. Ma ei ole kunagi olnud tunnistajaks olukorrale, kus naine teatab: “Kallis, ma arvan, et sulle on nüüd küll…” Ja mees vastab: “Jah, sul on õigus, musi. Vist tõesti on saavutatud optimaalne alkoholitase ja võibki ära koju minna.”
Ma mäletan, millise šokina tabas mind arusaamine, et olen ise üheks “neist naistest” muutunud. Laps oli siis veel paarikuune, kui abikaasa sünnipäevale liiga kauaks jäi. Järsku ma mõistsin kõiki neid vinguvaid daamesid — sest see pikale veninud pidu varastas MINU aega! Me ei olnud ju enam kahekesi, laps teadupoolest ei küsi, kas sul on vaja välja magada — tema ärkab ikka koos päikesega ja eeldab, et tal on vanemad, kes on kompetentsed, rõõmsameelsed ja valmis agaralt uutele huvitavatele tegudele asuma. Pohmellis inimesed pole aga teadupoolest just mõnusad kaaslased… See oli hetk, mil ma sain aru kõigist neist maaima stereotüüpsetest vinguvatest naistest. Nad ei muretsegi iga kord peamiselt just oma kaaslase tervisest, vaid näevad igas pitsis kaotatud tunde koosveedetud järgmisest päevast. Selle klõmakaga läheb potist alla kohvikuskäik, järgmisega rattasõit mere ääres, sinna pitsi valati aga praegu tund aega kauem voodis mõnulemist… Ja asemele antakse pohmakas mees, kes kõigepealt poole päevani magab ja ülejäänud aja kurdab, kui väga sitt tal ikka olla on.
Nii et minu uusaastalubadused on sel korral lihtsad. Vähem vinguda. Ma ei saa muuta seda osa iseendast, kes usub vankumatult vabadusse ise otsustada ja ise oma vigu teha, kuid ma saan muuta seda, kuidas ma reageerin asjadele, mis mulle meeltmööda pole. Sest kunagi ei tea, millal avastad end käitumas selliselt, mida varem salamisi hukka mõistsid. Iial ei tea, mil avastad end “ühena nendest”.
Head uut aastat, mu armsad sõbrad! Jätke oma uusaastalubadused kommentaaridesse:)
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
