Dagmar Lamp: tahan romantikapaketti! Miks mees mulle seda ei kingi?
Mu mees ei ole kunagi väga suur kinkija olnud. Mina see-eest armastan väikeseid žeste — osta talle kingituseks mõni raamat, mis poes silma jääb, tuua palumata šokolaadi või valutavale põlvele hobusesalvi. Kindlasti kingiks ma üsna sageli lilligi, kui abikaasa poleks ammu selgeks teinud, et lilled pole just tema tassike teed. (Nii ostangi ma lilli aeg-ajalt lihtsalt endale.) Minu jaoks näitab see kingituste tegemine, et ta on mul mõttes — ka siis, kui ma temaga samas ruumis ei viibi. Et ta on mul mõttes ja et ma hoolin.
Paariterapeut ütleks selle peale, et minu armastuse sümboolika ei pruugi olla sama, mis on mehel. Tema jaoks on armastuse sümboliks pisikingituste asemel võib-olla see, et… ma ei tea, et ta igal õhtul koju tuleb? Ma tõesti ei tea, mis on minu mehe — või ükskõik, millise teise mehe — jaoks armastuse sümbol.
Muidugi on mehi, kes teevad väikeseid žeste, toovad suvalistel hetkedel lilli ja korraldavad romantilisi väljasõite. Mõned mehed teevad seda isegi pärast kurameerimisperioodi edasi (kuigi ma olen neist vaid linnalegendi mõõtu juttudest kuulnud). Ja olevat isegi naisi, kellele kõik see romantikavärk ei meeldigi, kujutate pilti?! (Pereterapeut ütleks selle peale, et ju on nende armastuse sümboliks midagi hoopis kolmandat.)
Mu mees ütleb ka, et tema meelest tihedad kaunid žestid vähendavad kingituste väärtust. No umbes et kui ma saan kord aastas sünnipäevaks temalt lilli, siis sedavõrd erilisemad need lilled on! Kusjuures — absoluutselt mitte. See, kui ma saan kord aastas lilli, teeb need närused lilled veel mõttetumaks. Sest need tunduvad kandvat kohustuse koormat, näib, nagu oleks need vaid linnukese kirjapanemise pärast poest kaasa haaratud.
Niisiis ei paistagi olevat kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Mina lihtsalt vajan rohkem poputamist ja hellitamist, aga ma ei taha ka, et see tuleks kohustusena. Ma tahan, et ta ise tahaks poputada ja hellitada. Palun väga — kuidas seda korraldada? Ei olegi väga võimalik. Nii siis peabki üks oma soovid alla neelama ja leppima kord aastas saadavate lilledega ja teine peab ilmselt vahepeal kohustusekoormat taluma ja ajusid pingutama, milline see romantiline žest seekord olema peaks. Ja lõpuks on kõik kui mitte õnnetud, siis vähemalt natuke torssis. Great success, nagu internetis irooniliselt öeldakse.
Ma tahaks, et ma suudaks end piisavalt hästi psühhoanalüüsida, et teada saada, miks mulle romantikapakett nii oluline on. On see mingi enesehinnangu teema? Lapsepõlves vähe kommi saanud? Või on see ikka mingi sügavam isiksuseomadus? Ja kui, siis kas mittekinkimine on ka kuidagi iseloomuga seotud? Kooliajal äkki sunniti liiga palju loosipakke tegema ja nüüdseks on kinkimise isu täiesti läinud?
No vot, ei teagi. Mida ma aga kindlalt tean, on see, et peagi saabuval emadepäeval vaatan ma igatsevalt ukse poole: ehk sel korral on kuller lilledega ukse taga (sest mees ise on Kevadtormil)? Ning tean juba ette, et lilled ostan endale taaskord ise, sest… Nii lihtsalt on. Üks neist elu kummalistest pisiasjadest, mis tuleb alla neelata. Või oma ootusi muuta. Või mees välja vahetada.
Ja mina naisena ei viitsi muidugi ühtegi neist kolmest teha. Vingun ja lähen oma eluga edasi. Ning paari aasta pärast on juba tütar nii suur, et toob ise mulle emadepäevaks lilli.
Abiks ikka.
Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus aastast tütart, abikaasat ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
