Harilikult see uus elu muidugi on üsna samasugune nagu see, mis selja taha jäi. Umbes nagu ma igal pühapäeval mõtlen, et oh, esmaspäeval! Siis hakkab kõik olema hoopis teistmoodi! Teen rohkem kõhulihaseharjutusi ja hakkan hommikuti putru keetma — no nii nagu kõik normaalsed inimesed teevad. Sest sel nädalal kuidagi läks nii nagu ta läks, aga oi, homme on ju esmaspäev, siis hakkab uus elu!

Selline on mul tunne ka praegu, vana aasta viimasel hommikul, kui seda kolumni kirjutan. Ma olen kohas, kus ma poleks eelmisel aastal samal ajal arvanud, et ma olen. Möödunud aasta on olnud kohati ületamatult raske, aga… on pakkunud ka uskumatult kirkaid õnnehetki, kus tundub, et kurat… see elu-asi… seda võiks ju täitsa rõõmuga võtta!

Üks olulisemaid arusaamisi, mis minuni on jõudnud, on see, et mu ümber on määratul hulgal suurepäraseid inimesi. Ma olen leidnud uusi sõpru kõige ootamatutest kohtadest. Ja need sõbrad on jällegi omavahel loonud uued suhted, mida on kõrvalt vaadata nii mõnus ja soe. Umbes nagu jõuluõhtul istusin laua ääres ja vaatasin, kuidas kõik kallid kingitusi avasid, silmad säramas nii vanadel kui noortel ja mõtlesin, et tõesti, see kingituse tegemise rõõm on kõige suurem rõõm.

Heade inimeste juurde tagasi pöördudes — ma ei tea, mida ma olen oma elus õigesti teinud, et ma nad ära olen teeninud. Kui mu eelmine töökoht veebruaris otsad andis, palgad maksmata jättis ja ma jäin igitalve koos lapse, tühja puukuuri ja hunniku arvetega, aitasid mind ühtäkki kümned inimesed, enamik neist võõrad, või, õigem oleks öelda vist, et internetituttavad-sõbrad. Ütlen häbenemata, et nutsin tänutundest — ja siis mõtlesin, kuidas ma ometi saan kõigile selle tänuvõla tasuda. Seda, muide, polegi ma välja mõelnud.

Ehk saan ma teha lihtsalt seda, mida ma olen senini teinud. Püüan rääkida-kirjutada asjadest, mis lähevad korda. Püüan rääkida ka asjadest, mis on sageli mahavaikitud, mida teinekord ehk häbenetakse või mis teevad haiget. Aga ma arvan, et neist asjadest peab ka rääkima. Peab rääkima depressioonist, peab rääkima sellest, kui raske on vahepeal selline lihtne asigi nagu voodist tõusmine. Peab rääkima suletud uste taga toimuvast vägivallast, peab rääkima kui raske on, kui titt ainult nutab ja nutab ja magama ei jää, peab rääkima… nii paljudest asjadest.

Ja miks?

Sest on väga oluline, et me kõik teaksime — me ei ole mitte kunagi üksinda. Ka siis, kui sulle tundub, et sa oled jäänud siia maailma peale ihuüksi võitlema, on alati keegi. Alati on keegi, kes saab aru, kes on kogenud midagi sarnast.

Head uut aastat teile, mu sõbrad.

Me ei ole kunagi üksi. Ärge siis seda unustage!

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info)  ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.