Dagmar Lamp: “vabakasvatusest” veelkord — miks ma ei pea vajalikuks oma last sundida
Nii jälle hiljuti juhtus. Mu tütar Mila on esiteks kaheaastane (ikka see vanus eesliitega “kohutav”), teiseks kahe väga kange ja jäärapäise isiku järeltulija ning kolmandaks tähemärgilt Sõnn, seega ei maksa imestada, et üsna sageli saan ma näiteks temalt isegi sellisele lihtsale küsimusele nagu “Mis su nimi on?” vastuseks: “Ei taha!”
Teiseks on mul selline kiiks (ikkagi tähemärgilt Veevalaja ju), et ma tulihingeliselt VIHKAN sundimist. Ma vihkan, kui keegi mind üritab sundida ja ma jälestan kellegi teise sundimist. On vaid üks asi, mille osas ma kohe alguses otsustasin, et järeleandmisi ei tee, ja see on uneaeg. Olles ise pea dekaadi unetuse ja unehäiretega võidelnud, võtsin ma nõuks, et niipalju kui mina ära teha saan, hoian ma oma last insomniaga kaasa tulevate õuduste eest. Ja teate, mis? Lapsevanem saab tonnide viisi ära teha, et ta laps magaks. Ja magaks hästi, kvaliteetselt, uinuks probleemideta ning saaks täpselt selle arvu unetunde, mida tema organism vajab.
Muidugi tuleb siingi ette päevi, kus kõik ei suju. (Ausalt öeldes tundub neid mingil põhjusel viimasel ajal enamuses olevat, aga see pole antud kolumni teema.) Ning äsjase kasvatusteemalise kokkupõrke valguses on mul olnud aega selle üle mõtiskleda. Teate, mis järeldusele ma jõudsin? Et lisaks igasugusele sundimisele ma ka jälestan seda inimest, kelleks ma muutun, kui ma oma last millekski sundida üritan. Ning kuna mu päevades on juba piisavalt sundimist — see unevärk, eks, näidake mulle kaheaastast, kes rõõmsalt suvisel ajal õuest lõunauinakule tahab tulla — (olgu, neid ilmselt leidub, seega õnnitlused neile vanematele, kelle lapsed ideaalselt magavad. Hinnake seda!), siis ma hoian end nii palju kui võimalik sellest, et veelgi endale seda sundimisestressi lisada.
Ahjaa, et mis sundimisest ma siis räägin? Igasugusest, aga peamiselt näiteks lapse sööma sundimisest. Ka armastatud dr Spock juba kirjutas, et erinevad katsed on näidanud, kuidas lapsed on üsna targad oma organismi kuulama ja kui neile anda valikud, siis nad huvitaval kombel valivad alati söögid, mis täpselt nende vajadusi rahuldavad. See võib küll väljenduda kummaliselt — näiteks võib laps nädal aega jutti peamiselt peedist toituda — kuid pikas plaanis on teadlased söömisvalikuid analüüsides leidnud, et kõik lapse instinktiivselt tehtud söögivalikud on summa summarum õiges vahekorras ja tervislikud.
Oh, muidugi ei ole ühel üksikemal võimalik anda lapsele lõputult menüüvalikuid. Nädalamenüüd koostades püüan ma selle teha võimalikult vaheldusrikka ja tervisliku, nii et kui kolmapäeval on lõunaks köögiviljavokk, siis see just laual ongi. Ja kui mu laps otsustab seda mitte süüa, siis… Ärgu söögu. Nälga ta ju ei jää, olen ma märganud. Enamasti sööb ta siis õhtul või järgmisel päeval jälle rohkem.
Peamine argument, mida sööma sundimise pooldajad teevad, on see, et sellist “vabakasvatust” järgides kasvab lapsest ärahellitatud tips, kes toitub ainult kalapulkadest ja hamburgeritest, on kolmandas klassis 97kilone ja sureb keskkooli lõpus südameatakki. Nojah.
Muidugi lähen ma kohe leili, kui keegi mu mittesundimist tunnistades mind selle va “vabakasvatuse” sildiga loopima hakkab. Inimesed võiksid aru saada, et mittepunitiivse ja mitteautoritaarse kasvatusmeetodi pooldamine EI OLE automaatselt vabakasvatus. Või elamegi sellises must-valges maailmas? Et kui last söögitooli kinni ei seo ja suure kisa saatel tal kolm korda päevas kõhtu toitu täis ei suru, siis järelikult pole majas ühtegi reeglit ja laps vohab nagu umbrohi, lõpetades alguses mäki-järjekorras ning hiljem Kopli liinidel süstla otsas?
No kuulge.
Ja muuseas, kui nüüd asja üle järele mõelda, siis on vabakasvatuse kui koolkonna põhimõtetes väga palju sellist, mis mulle väga hingelähedane on. Ka mina arvan, et lapsed ja täiskasvanud saavad koos eksisteerida võrdsetel alustel, elada oma elu vastavalt kokkulepetele. Ma usun, et lapsed peaks jätma rahule — aga seejuures mitte üksi!
Üks oluline punkt veel, mis läheb eelkõige neile, kelle lemmiksõna huuli kõverdades alati see va “vabakasvatus” on. Tõeline vabakasvatus ei arva, et lapsel on rohkem õigusi — meil kõigil on võrdsel hulgal õigusi. Laste asemel tegeletakse vabakasvatust järgides hoopis enesekasvatusega. Lapsed õpivad elama jäljendades täiskasvanuid, seega on parim viis neid “kasvatada” pakkuda parimat võimalikku eeskuju.
Kuid eks see natuke utoopilise maailma sobiv elufilosoofia muidugi ole, see vabakasvatus. Sest mis laste võrdsetest õigustest me räägime, kui me elame maailmas, kus leidub inimesi, kes arvab, et homoseksuaalsetel paaridel peaks olema vähem õigusi kui heterotel…
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
