“Jaa,” mõtiskles üks sõbratar. “Ma veel mäletan seda aega, kui muudkui ringi hoorasin, ühest voodist teise ronisin ja endale samal ajal rusikatega rinnale tagudes: oo, küll ma olen alles vaba ja küll see elu on alles fantastiline!”

“Jaa, aga tegelikult samal ajal tahtsin ainult suhtes olla! Üks suur enesepettus on see vallalise elu,” nõustus teine õnnelikus suhtes olev sõbrants.

No ei tea, kehitasid vallalised sõbrannad õlgu. Kas tõesti on asi nii hull? Olemas tundub olevat mingi igipõline vallalised vs suhtes vastasseis, kus vallalised arvavad, et suhteinimesed on igavad, nende elu on täis piiranguid, kompromisse, sokihunnikuid ja üht rasedust teise otsa. Samal ajal näikse suhtes inimesed arvavat, et pole midagi ülimat õhtul armastatu kaissu ronimisest ja et kogu see pidutsemine, üheöösuhted ja vabadus, mida vallalised oma sõnul naudivad, on vaid üks suur enesepettus, mis peaks kuidagi püüdma täita meie hinges valitsevat tühjust ja vaigistama karjet: AGA MILLAL MINA SELLE ÕIGE LEIAN?! Mille peale vallalised muidugi arvavad, et suhtekad on lihtsalt kadedad (parim go to süüdistus, kui midagi ratsionaalset enam öelda pole), ja siis leiavad suhtekad, et ei-ei, hoopis vallalised on kadedad…

Nagu iga asjaga, on siingi tõde ilmselt kuskil vahepeal. Või mis?

On üks huvitav asi, mida naised teevad (vähemalt mina, “Kuidas olla naine?” autor Caitlin Moran ja üks mu sõbranna küll) — nimelt kipume me suvaliste inimestega end suhtes ette kujutama. Ausõna, need suhted, mis me oma peas läbi mängime… Need on pikad, detailirohked ja täiesti… noh, random.

Näiteks naeratab kena kutt sulle poejärjekorras ja pauh! Järgmisel hetkel mõtiskled sa, millised võiksid välja näha teie ühised lapsed, kas te eelistaksite universaal- või sportkerega autot või kes teist kahest pühapäeva hommikul kohvi voodisse toob. Moran kirjeldab oma raamatus (mida soovitan kõigil naistel lugeda, suhtestaatusest ja vanusest hoolimata) väga humoorikalt, kuidas pealtnäha normaalne naine istub arvuti taga ja justkui trükib kirja, oma peas aga läbi elades terve suhte kutiga, kellega ta on vaid ehk kümme korda rääkinud. Piinliku täpsusega arvestab ta välja, millal nad küll Pariisi võiks sõita ja kuna see aeg (arvestades suhte arenemise kiirust, kui see hakkaks nüüd kohe pihta) satub novembrisse, siis on ees ootamas üks häda ja viletsus, võimalikud vihmasabinad, mis rikuvad meigi ja lõpuks suhtegi.

Ning kutt on järgmisel korral ääretult üllatunud, et naine, kellega ta muidu normaalselt suhtles, tema järsku mingil põhjusel külm on. Nojah, kuidas võiks vaene poiss arvata, et see on midagi nii ääretult lihtsat kui üks imaginaarne suhe, mis lõppes Pariisi halva ilma tõttu!

Nii kaua kui ma mäletan, olen ma oma peas erinevaid suhteid ette kujutanud. Alates kõikidest Backstreet Boysi liikmetest (välja arvatud, LOOMULIKULT, AJ), Elvis Presley’st ja Urmas Alenderist, lõpetades koomik Dylan Morani, endise šoti poksija Joe Calzaghe ja Hugh Laurie’ga (nii “A Bit of Fry and Laurie” aegse kui ka “Dr House’i” aegse versiooniga temast), on minu peas toimunud lõputult eri stsenaariume suhetest meestega, kellega mul a) pole iial reaalset šanssigi (näiteks nad on surnud, geid või kuulsused) või b) päriselus neid kohates puuduks tegelikult igasugune huvi suhtesse astuda.

See lihtsalt on midagi veidrat, mida mu kujutlusvõime teeb. Kuni ühe oma sõbranna kohtamiseni ja Morani raamatu lugemiseni, arvasin ma päris tõsiselt, et ma olen AINUS naine maailmas, kelle pea niimoodi töötab. (See poleks esimene kord.) Kõik mu “normaalsed” sõbrannad on vaid silmi pööritanud ja ohanud, et mul on vist mingi müstiline fännigeen ja olgu ma ettevaatlik, oht on muutuda groupie’ks!

Tulles põhipointi juurde tagasi… Nii, nagu ei anna minu suhtekujutelmad edasi mittemingisugust reaalset pilti sellest, kas ma selles konkreetses ajahetkes tahan suhet, otsin seda, olen selleks valmis ning oskaksin temaga midagi pihta hakata, kui ta mulle poesabas otsa jookseks, ei anna minu meelest adekvaatset pilti naise TEGELIKU hingeseisundi kohta ka see, kui vabalt ta oma vallalisuse-eluetappi parasjagu võtab. Ma pole päriselus kohanud mitte ühtki “Seks ja linna” Samanthat, kes arvaks, et tema jalgevahe representeerib kuidagi mingit universaalset naiste õiguste ja feminismi kinnistamise imevahendit, ning kes vaid VABADUSE JA FEMINISMI nimel ringi magaks.

Küll aga tean ma tõesti vallalisi neide, kellel vahepeal kogu see vahva peoskene kopa ette viskab ja kes mõtlevad, et kurat, võtaks küll ühe kena, pehme, keelelsulava suhte, kui vaid teaks, kust seda leida. Ja ma tean suhtes inimesi, kes vahetaks iga kell titelapid ühe korraliku tekiilaõhtu vastu, otsa kuum üheöösuhe. No ja siis? Me kõik pole vahepeal oma eluga rahul. Seetõttu ei peaks aga hakkama iga vallalist 20ndates peotšikki nähes pead vangutama ja ohkama: “No tegelikult tahab ta ju ainult suhet… Tsk-tsk-tsk, küll on kurb vaadata kui noorus oma lollusest hukka läheb!” Samal ajal ei peaks ka vallalised ette kujutama, et pereelu on midagi võimatult igavat ja kohutavat, mida roosaks ja nunnuks värvivad vaid peast niigi segased rasedad, et kuidagi oma hädist elu endale õigustada.

Fakt on see, et enamik meist elab läbi erineva pikkusega suhteid, mis vahelduvad erineva pikkusega vallalisuse-perioodidega. Mõnikord lisanduvad neile eluetappidele eri vanuses lapsed. Ja mõnikord ei ole me rahul. Aga loodetavasti enamiku ajast siiski oleme — ja kui ei ole, leiame endas julgust ja jaksu midagi ka muuta.

Nojah, vigu teeme kõige selle käigus ka hunnikutes.

Aga see, mu sõbrad, ongi ju elu. Elage ise ja laske teistel ka elada.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.