Eestlanna Tais: nõuanded, mille abil siinsetel tänavatel terveks ja ellu jääda

Sõbranna kutsus kohvikusse jutustama. Kohvik asub mu kortermajast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vahetasin koduse T-särgi ja šortsid vähe viisakama komplekti vastu ja jalutasin. Mu teele jäi tuttav ristmik, mida ületan oma mootoriga kaherattalisel pea iga päev, jalgsi tunduvalt vähem. Autod, rollerid ja tuk-tukid vuhisesid mööda ning kuidagimoodi, sõidutee fooritsükleid jälgides, sain end teisele poole teed.

Ühtegi ülekäigurada tollel ristmikul ei ole, vaata ise, kuidas saad! Tagasiteel kiikasin veel igaks juhuks: ehk olen mõne sebra tollel ristmikul tähelepanuta jätnud, aga ei — mida ei ole, seda ei ole! Hullumeelses Phuketi liikluses on iga päev nagu seiklus ja seda alati mitte positiivses tähenduses.

Esiteks on siin nii kirju ja kõike on kohati liiga palju: erinevad kahe-, kolme- ja neljarattalised liiklevad läbisegi, kusagil lükkab keegi enda ees puuviljakäru, kusagil saabutakse külgkorviga rolleril turule kaupa müüma. Hiilgaslikud bussid veavad turiste ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, mikrobussid kihutavad saaretrippidele ja visa run’idele. Sekka veel mõni üksik segane jalutaja, uimaselt ringi kulgev turistigrupp, või ratastesse jooksev tänavakoer. Ja segane peab see, kes siin jalutada otsustab tõepoolest olema. Vähemalt nii arvavad kohalikud. Sest siin on ju nii palav ja milleks end tänavail higiseks ajada! Lisaks puuduvad korralikud kõnniteed ja ülekäigurajad, nagu ma juba mainisin. Või ehk just sel põhjusel — kuum on ja keegi ei kõnni, milleks lisaradu tekitada! Mina aga arvan endiselt jonnakalt, et üle tee toidupoodi võiks ikkagi kõndida. Või kohvikusse, mis ju nii lähedal! Ja iga kord, kui ma seda teen, pakub mõni rollertakso või tuk-tuk mulle küüti.

Hiljuti oli mul taksot vaja selleks, et too mind mäest alla aitaks. Nimelt pääseb siin ühte randa vaid äärmiselt järsku teed pidi, mis on kohati veel ka liiva ja kruusaga kaetud. Ise ma seda rada ei sõida (kallaku alguspunktini küll), aga mu õnneks tuli rannast vastu rollertakso, mille juht oli nõus mind mäest alla vedama. Rumalalt ei küsinud ma hinda, sest ei arvanud, et ta selle pisikese teene eest enam, kui 50 bahti kasseerib. “150 bahti,” teatas taksist, kui olime randa jõudnud. “Aga see oli vaid 2-minutine sõit?” imestasin. “Jah, aga nii järsust mäest alla,” selgitas taksojuht. Et ma ei olnud kuidagi nõus küsitavat summat maksma, pääsesin lõpuks 100 bahtiga, mis oli samuti ilmselge ülemaksmine, aga ise olin loll, et eelnevalt hinda kokku ei leppinud. Ma ju tean väga hästi, et siin ei ole ühegi taksistiga mõtet enne asju ajada, kui sihtpunktis ja hinnas on selgelt kokku lepitud. Tagasi sain bussiga, mis ühe hotelli kliente mööda saart ringi vedas ja tolle juhid “järsust mäest üles” sõitmist vabanduseks ei toonud, keeldusid hoopis igasugu raha mult vastu võtmast.

Teine hiljutine kokkupuude kohaliku taksomajandusega oli Phuketi linnas, kus otsustasime sõbrannaga pärast einestamist kassikohvikus (kohvik, kus saadki kasside seltskonnas näiteks teed juua)ja jalutuskäiku vanalinnas, et liigume edasi nagu kohalikud ning otsime üles bussipeatuse, kust väljub Phuketi üks väheseid ühistransporte: kahe pingireaga, külgedest avatud buss. Peatuse leidmine võttis aga omajagu aega ning mingil hetkel arvasime, et oleme viimase bussi maha maganud. Vastu jalutas taksojuht, kes meie ilmselget abitust märkas ning pakkus, et võib meid 200 bahti eest soovitud sihtpunkti viia. “No 100 bahti inimene, ei ole ju nii palju!?” veenis ta. Me ei tahtnud hinnaga nõustuda, sest kaubanduskeskus, kuhu jõudma pidime, on kohe linna ääres ja minu hinnangul ei tohtinuks sinna sõitmine võtta kauem, kui kümmekond minutit. Samal ajal märkasime bussi. Taksist muidugi seletas, et tegemist ei ole tolle bussiga, mida meil vaja on, aga mu sõbranna oli juba käe tõstnud. Buss peatus, hüppasime peale ning saime kahepeale 30 bahtiga kohale. Keskusesse kulgedes märkasime tee ääres metssigade karja. Reeglina on vaid koerad need, kes siinseid teeääri palistavad, nagu ma juba mainisin. Minu meelest võiks neid vabalt ka veel üheks siinse liikluse iseloomustajaks nimetada. Miskipärast meeldib meie neljajalgsetele sõpradele pidevalt mu motika suunas joosta ja haukuda. Ehk on põhjuseks mu minimootorrattas, mille summuti põrgulärmi teeb? Koertele tundub mu sõiduriist huvi pakkuvat, mulle jalgadesse jooksvad koerad väga huvi ei paku. Paar päeva tagasi üritasin oma karmat parandada sellega, et ajasin pimedas keset teed tukastava koerapoja tee äärde, kus turvalisem. Ehk jätavad penid mu sõiduki nüüd rahule?

Nagu ikka, tähistatakse siin aprilli keskel hiiglasliku veesõjaga taide uusaastat. Neil päevadel muutub ringijalutamine ühtäkki vägagi mõistetavaks, sest proovi vaid muudmoodi liigelda, kui igast ilmakaarest kamaluga vett kaela valatakse! Ühtlasi on teed pidustuste ajal ülimalt libedad ja ohtlikud. Mina jätan oma sõiduvahendi igal juhul parklasse, kodused riided üll (sest kõik, mis seljas ja küljes saab tänavale astudes kohe läbimärjaks) ja jalutan. Veepüss kaenlas ja ilmselt mitte konditsioneeritud õhuga kohvikusse ega ka toidupoodi, aga paar tiiru tänavail, et omadele ja võõrastele head uut aastat soovida teen küll.