Näiteks seesama nö skandaalne beebiblogija, kes oma lugejatelt abi palus. Ja see abipalumine oli ikkagi stiilis „kui teil ühest eurost kahju pole, siis oleks tore, kui aidata saate”. Kedagi ei sunnitud raha üle kandma, kedagi ei sunnita ka tema postitusi lugema, kui huvi ei ole. Aga ikka on kohe parv õelutsejaid kallal, et „kas tal häbi ei ole nii oma lugejatelt raha kerjata?” Mis ajast on abi palumine kerjamine? Ja miks on abipalumine häbiväärne?

Kas siis igasugune abi küsimine või „tasuta” asjade/teenuste saamine on kohe igatepidi kole ja põlgamist väärt? Lastehaiglad ja varjupaigad küsivad pidevalt abi ja keegi ei hädalda, et kuidas nad siis ise hakkama ei saa, oma mure, kui raha pole. Täna aga tuleb pigem tuleb esile tõsta just neid „julgeid” abivajajaid, kes tõepoolest söandavad avalikult tunnistada, et asjad pole just parimas korras ja teiste väikse (rõhutan veelkord, väikese) abiga saaks elu palju paremaks. Mina ka aitasin üliväikese summaga seda blogijat, keda ma isegi isiklikult ei tunne ja mul on hea meel mõelda, et olen kasulik olnud. Aitasin sellepärast, et hetkel oli mul selleks võimalus. Võin kusjuures kohe ära mainida, et abi andmise ja heategevusega ma üleliia tegeleda ei saa/taha, aga kui võimalust on ja teema südamelähedane, siis ikka püüan. Olen aidanud ka siis, kui tänaval raha kerjatakse ning öeldakse, et „palun, anna üks euro, ma ostan selle eest leiba ja veidi vorsti. Viina saan mujaltki ja tasuta”. Seda, et vajadusel keegi mind ka vastu aitab, on ilmne naiivsus loota. Sest see oleks ju kerjamine ja oma oskamatu elu teiste ette laotamine. Sest üleüldse on abipalujad igavesed vingujad ja võiks lihtsalt rahuga maha surra, siis oleks kõigil kergem.

Küll aga on nõuanded väärt kaup, mida eestlased hea meelega annavad. Kõik teavad väga hästi, kuidas sa riides peaks käima, milline soeng sul peaks olema, millal sa mehele peaksid minema ja millal lapsed saama. Üleüldse on teiste elu niivõrd lihtne, et iga kõrvalseisjagi saab vaevata aru, kuidas seda elama peaks. Ja kui teiste „väärtuslikke nõuandeid” kuulda võtta, siis polekski hiljem vaja avalikult netis või oma blogis abi kerjata. Kas nii? Sest mulle tundub küll sedamoodi, igasugust abi palumist ja mure kurtmist võtakse kui oma lolluse avalikku tunnistamist.

Loomulikult ei ole me vastutavad teiste tegude ja valikute eest, aga miks igat asja nii vaenulikult võtta? Keegi pole kohustatud kedagi aitama, aga kas siis peab abipalujat niisama halvustama? Et vähemalt „oma” osa anda? Kui ei taha hääletajat teel autole võtta, siis sõida lihtsalt edasi- pole vaja nägusid teha, keskmist sõrme näidata ja endamisi kiruda, et „ostku ise auto, kui kuhugi minna tahab”. Ei ole vaja kerjuse ees seista ning teda avalikult häbistada, et ta “laisk ja loll on ning mingu parem tööle”. Ela ise oma elu ja lase teistel elada! Ja looda, et sinu elu veatult kuni lõpuni veereb, ilma teistelt abi vajamiseta.

Kord ühel bussireisil, kus minu kõrval istus hirmvana kõbus memmeke, kes oma suurest igavusest muud ei osanud teha, kui aga mind tüüdata ja igal hetkel oma nõuandeid jagada. Näiteks, et kas minusugune heledanahaline ikka tohiks soojamaa rannas päikest võtta, sest just tema kadunud mees suri nahavähki jne jne. Lõpuks keeras meie ees istuv teine vanamammi ringi ja ütles talle, kui oma sõbrannale: „Kuule, anna nõu siis, kui seda sinult küsitakse!” Ma pole elus kordagi kellelegi nii tänulik olnud, kui selle ütluse peale. Ja pärast seda olen alati hoolega enne mõelnud, kui oma arvamust avaldan. Püüan seda teha ikka vaid siis, kui seda minult küsitakse.