Ei midagi minu jaoks ehk ülikallis õhtusöök
Reedest alates on mu paasturutiin jälle kapitaalselt häiritud. Lendasin juba pärastlõunal Berliini ja sealt viis tee edasi meie koolituspaika Rostockisse. Kuna ettevalmistusi laupäeva hommikuks oli palju, siis hotelli jõudmine jäi väga hilja peale. Samuti lükkus mu mahl hilistele õhtutundidele. Õhtul korraldas firma veel kõikidele osalejatele, kes reedeks kohale tulid, ühise õhtusöögi. Oma joogiga restorani minna ma siiski ei soovinud ja nii lootsin vaid heale õnnele, et nad värskelt pressitud mahla pakuksid. Kahjuks menüü seda siiski ei sisaldanud, kuid erikokkuleppel olid nad valmis seda apelsinidest käsitsi pressima — hind korralik 7,90 eurot!!!
Õhtusöögil ei suutnud ikka keegi uskuda mind, et mul ehtsa toidu järele isu ei ole. Kätt südamele pannes peab tunnistama, et kõik isud ja igatsused on lõplikult kadunud ning tekkis isegi mõte paastu pikendada kuni tegeliku paastuaja lõpuni. Mõistus ütleb, et ma siiski seda ei teeks, sest nii jääks tahke toiduga alustamise aeg aprilli algusele, mil ma Eestisse komandeeringusse tulen, ja seda ma siiski ei soovi. Isegi on keeruline, kui see teisse nädalasse jääb, kuid palju kergem saab see siiski olema. Seega on vedelikupaastu lõpuni täpselt üks nädal. Uskumatu, kuid see aeg on läinud tõesti ääremiselt kiiresti ja ilma suuremate viperusteta.
Kuid tagasi vahepealsete sündmuste juurde. Laupäev oli äärmiselt keeruline, sest äratus oli juba kell viis hommikul. Üritus ise algas kell kaheksa, kuid enne oli veel vaja teha mõned liigutused ja tutvuda esitlustehnikaga. Õnneks oli koolituspaiga personal tunduvalt mõistvam ja nii ootas mind lõunapausil värskelt pressitud puuvilja mahl. Otsustasin supi sellega välja vahetada, sest suppi ei võtnud ma spetsiaalselt kaasa. Sedasi ei torganud ma 250 osaleja seas eriti ka silma kui oma mahla jõin. Üritus läks igati korda ja kõik olid äärmiselt rahul. Viimane ühine õhtusöök oli kella kaheksa paiku ja seega eilne mahl tavapärasest palju hiljemaks ei jäänud.
Pühapäeva hommikul oli äratus taaskord kell viis, sest ees oli ca 200 kilomeetrit Berliini lennujaama, kust lennuk väljus kell üheksa. Hommikusööki nii vara hotell ei pakunud, kuid kõik said kaasa valmispandud koti võileibade, maiustuste jms. Mitte midagi minu jaoks, kui üks tomat välja arvata — sellest keetsin endale lõunaks porstu suppi, sest pühapäeviti on ju Austrias kõik kauplused suletud ja muud toorainet polnud ka kusagilt võtta.
Selline väga töine ja vähese magamisajaga reis andis järjekordse tõestuse, et nii vaim kui füüsis on suurepärases konditsioonis ning paastumisega tekkinud lisaenergia oli suureks eeliseks sellise koormuse talumiseks.
Nüüd siis on jäänud veel vaid üks viimane nädal imelist energiaküllast paastuaega. Uue elu lubadus on aga jääda oma organismiga sõbraks ja muuta oma tulevast toidusedelit kapitaalselt. Kõik, mis oli kunagi hea maitsemeeltele, see ei pruugi olla hea kehale. Seega enne ostmist tutvun korralikult kauba koostisosadega ja ostan vaid ökoloogiliselt puhast kaupa.
Sellel aastal saab uusaastalubadusi ikka äärmiselt palju.
Kohtumiseni!
