Selles vanuses võib laps ägedalt ja negatiivselt reageerida ka juuste lõikamisele, pesemisele, riietumisele, arstlikule läbivaatusele — kõigele, mis on seotud tema keha puudutamisega. Sama käib ka jalatsite kohta.

Kui kõik (või suurem osa) ülaltoodud “sümptomitest” on olemas, võib tegu olla puuteaistingulise ülitundlikkusega. Võib juhtuda, et laps, lisaks nimetatule, ei talu isegi lähedaste inimeste puudutusi — ei taha ta olla süles ega talu kallistusi. Ja siis on see juba murettekitav tundemärk.

Arvata võib, et konkreetsel juhul midagi tõsist lahti ei ole. Üksnes jalanõudest keeldumine (ilma teiste ülitundlikkuse sümptomiteta) pole midagi tõsist.

Võis ju olla, et laps tundis ebamugavust, kui talle jalatsid esimest korda jalga pandi. Ehk hakkasid ebameeldivad aistingud tal assotsieeruma jalatsite nägemisega. Pange need mõneks ajaks lapse vaateulatusest ära. Seejärel võtke taas välja ning mängige esialgu nendega: pange mõnele pehmele mänguasjale jalga ja näidake, kuidas „jänku käib kingadega”. Küllap satub laps vaimustusse. Siis proovige need ka talle jalga panna.

Üldiselt on nii, et äsja käima hakanud lapsed suhtuvad sageli jalatsitesse kui mänguasjadesse. Need aga, kellele on õnnestunud jalanõud jalga panna, püüavad neid peagi jalast ära tirida, et nendega mängida.