Elu kahe beebiga — lust ja lillepidu või õuduste karneval?
Sel hetkel, kui otsustasime, et teeme kolmanda lapse kohe teisele järgi, polnud meil mehega tegelikult õrna aimugi, millise pähkli otsa nii sattuda võime. Mõni räägib, et väikese vahega lastega on ainult üks lust ja lillepidu, mõni aga nimetab seda õuduste karnevaliks. Ma arvan, et me kõigume seal kuskil vahepeal. Elu kui paradiisis ja 12-tunnised uned olid minu reaalsus pärast tütre sündi, kümme aastat tagasi. Minu esimene oli kui raamatust väljakirjutatud unelmatelaps, arvasin, et ju nad kõik säärased ongi.
Hetkel on meil kaks beebipoega — üks hetkel veel alla kahe aastane, teine värske kaheksakuune. Šõu algas siis, kui beebi sai neljakuuseks. Ilmselt sai suurem poeg sel hetkel aru, et väikemees tuli meie koju päriseks, mitte ajutiselt. Nii algas öine ärkamine — suurema poja tähelepanuvajadus suurenes kümnekordseks. Kümme korda öö jooksul üles tõusta oli veel päris hea. Sageli olid pooled neist kordadest virinat täis ja kõige tagatipuks hommikuäratus kell viis. Vahel ka suts enne seda. See kestis kokku umbes kolm kuud. Kusjuures enne pesamuna majja tulekut oli väikehärra supermagaja, lastes juba beebieast saati 12 tundi und jutti.
Kussutama pole ma oma kolmest lapsest ühtegi pidanud — õhtusöök, vann, ööriided selga ja voodisse, musikallipai ja voilaa! — juba magasidki. Peale pisikese majjatulekut muutus aga seegi — pidime suuremat magama panema suure kisa-kära ja jonniga. Pool tundi oli hea, halvimal juhul tund-kaks. Katsetasime erinevaid meetodeid, telesaatest tuntud superlapsehoidja Jo Frost meetodit — jättes lapse natukeseks end välja karjuma, aeg-ajalt meenutamas käies, et on uneaeg. Olgu öeldud, et unekooli pooldaja ma pole, pigem selle vihkaja! Beebit ei tohiks magama sundida, kuid peaaegu kahese lapse puhul pidasin seda jonniks, tüüpiliseks “kohutav kahene” perioodiks.
Voodist tuli laps välja nii mitukümmend korda. Ikka nutuga. Sama trall käis ka lõunaune ümber. Küll oli vaja musi, siis juua, siis kalli, siis juua, siis potile, siis musi ja nii edasi, ja nii edasi. Nägin, et see ei toimi ja närvilisemaks muutus nii laps kui ka mina ja mees. Sattusin õnneliku juhuse tahtel lugema, et õhtune nutt pole mitte kunagi jonn ja siis, olenemata lapse vanusest, peaks emme-issi alati käepärast olema. Nimelt just ses vanuses tekivad lapsel hirmud — olgu see üksinduse hirm, pimedusekartus või hirm, et emme või issi lähevad ära (kaovad ära?). Otsustasime, et tükki see küljest ei võta ja suudame end kokku võtta küll. Kuigi olin vahel südamest püha viha täis. Eks ikka omaenese saamatuse üle.
Võtsime eesmärgiks, et oleme olemas — silitame kätt, teeme pai, räägime muinasjuttu, ulatame tema soovitud mänguasja või raamatu, või teise või kolmanda… või kümnenda. Proovisime järgida lapse rütmi. Uneajale eelnes kindel rutiin — söömine, pesu, pott ja kindlal kellaajal magamapanemine. Kõik läks kümme korda hullemaks… Nädalaks! Ja järsku sai kõik korda. Laps oli kui ümber vahetatud, küsis ise tuttu ja ootas magamaminekut, taas saabus aeg, mil panin lapse voodisse, tegin musikallipai (või siis tuhat musi!), ütlesin, kuidas emme armastab Billit ja kordasin igal võimalikul juhul, et Billi on tubli poiss. Nii tubli, nii tubli, nii tubli!
Täna võin öelda, klišeelause, et iga emme teab, mis tema lapsele on parim — ega ikka ei tea küll! Kuulakem oma last, hoopis tema teab, mis talle on parim! Pisike laps vajab turvatunnet ja lähedust, pole vaja karta, et hellitad ära — vähemalt kolmanda eluaastani mitte. Elus on piisavalt karme reegleid — olgu siis lapsel ka tema “beebiaeg”, mil tema on kuningas. Nii õpetad ta tulevikus ise ka kuninglikult käituma!
