Elu pärast lahutust: murtud süda saab ise terveks, aga kes nüüd televiisori ja telefoni ära parandab?
Pärast lahutust ei olnud minu jaoks kõige raskem mitte lastega seonduv, emotsionaalselt üksi olemine ega majanduslik pool, vaid hoopis… tehnika. Mõnedes seltskondades olen end ka tagurlikuks gerondiks nimetanud, aga hoolimata oma suhteliselt noorusest tunnen ma juba praegu, et ei suuda tehnika võidukäiguga sammu pidada.
Olles juba allutanud endale pealtnäha võitmatu elektrinäidu teatamise ja korkide vahetamise süsteemi, jõudis aeg nii kaugele, et mu telefon andis alla. Teades esiteks oma lapsi ja teiseks enda tuulepäisust, olin selle ekstra ostnud tolmu-, vee- ja põrutuskindla, ent viiendalt korruselt kukkumine oli siiski liig. Alguses kehitasin lihtsalt õlgu ja elasin edasi vana mittenutika telliskiviga, kuid lõpuks sundis pendeldamine töö- ja kodukontori vahel ning pidevalt internetis kättesaadav olemise vajadus mind siiski vaatama nutikate poole. Õnneks oli heal sõbrannal sobiv telefon üle ja ta andis selle mulle kasutada — esindusse pidin pöörduma ainult selleks, et vahetada oma igivana ja hiiglaslik SIM kaart mikroSIMi vastu.
Kõhutasin siis laual ja vuristasin ette, et näete — leping on ja telefon on ja kaart on, ainult kaarti ei saa telefoni panna. Noor ja pealtnäha algaja klienditeenindaja muigas, et tõepoolest — kaart on vaja välja vahetada. Siis avaldas ta kahetsust: “Pakuksin Teile hetkel 4G paketti aga ma näen, et Teie telefon ei toeta seda.” Suutsin selle hiinakeelse avalduse peale vaid õlgu kehitada ja öelda, et ei oska puudust tunda. “Aga mis Teie praegune pakett on?” oli järgmine küsimus. Ausalt öeldes ei olnud mul õrna aimugi — kunagi sai vastu võetud üks neist “ülisoodne-isikustatud-ainult-teile” variantidest, mida telefonitsi peale surutakse. “No vaatame!” oli teenindajanoormees õhinas, et midagi müüa saab.
Vaid napid sekundid hiljem tabas mind tundmatutest fraasidest kostev orkaan, kust ma suutsin välja lugeda ainult “vaid üks euro kallim, kui te praegu maksate”. Tundsin huvi, mille eest ma siis täpselt maksan? Allalaadimiskiirus olevat see, üleslaadimiskiirus too ja andmemaht kolmas number. Järgnevalt sooviti kaardistada minu vajadusi — kui palju te praegu telefonis internetti kasutate? Selle peale tõmbasin taskust oma vana (punase!) Samsungi välja ja küsisin teenindaja käest, mis ta ARVAB, millist internetti ma kasutan? Vaid nii suutsin teda veenda oma tehnilises võimetuses ja panna noormehe rääkima inimkeeles — kui ma kasutan internetti vaid messengeris kättesaadav olemiseks ja paariks rakenduseks, siis piisab mu senisest misiganessuurusega andmemahust. Oeh.
Selle asjaga ühel pool, marssisin järgmisesse teenindusboksi, et saada uude koju ka teleühendus. Põhimõtteliselt kordus sama skeem — kas te neid ja neid lisateenuseid ei soovi? Aga salvestamise võimalust? Aga 99 lisakanalit, millest eesti- ja ingliskeelseid on vaid kaks? Tõesti ei soovi vaadata Deutsche Welle uudiseid? Aga lapsi jalust ära teleri ette pakkida? Sain ka seal hakkama kellade ja viledeta ning pelgalt põhipaketiga. Väsitav oli selline taidlemine küll.
Kas ma olen tõesti viimane inimene maailmas, kes tahab arvutiga istuda laua taga või äärmisel juhul kodus diivanil ning ei vaja seda, et piiksuvad ja volksuvad masinad päris vestlustesse sisse sõidaks? Töötan koos kolleegiga, kellega millegi arutamine on põhimõtteliselt võimatu, kuna iga poole minuti tagant teeb ta telefon “tirlimpsti” ja tuleb vaadata, mis just toimus. Muide, ka oma seni ainukese teadustöö kirjutasin ma sellest, kuidas nutikate kasutamine õppetööd häirib ning tuleb tunnistada, et murekohti on sel alal rohkem, kui me näeme. Seega soovin ma vähemalt praegu olla ajale jalgu jäänud imeinimene, kes telefoniga peamiselt helistab ning ei soovi bussis kassipilte laikida või Tinderis noormehi paremale-vasakule libistada. Müügimeestele olen oma tehnikavõhiklikkuses aga tõeliselt kerge saak.
Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.
