Elu pärast lahutust: võrdselt jagatud lastekasvatus ehk kui veab, maksab isa ka midagi kinni
Kui me veel eksiga koos elasime, siis ei olnud meil majanduslikult kuigi hea seis. Olles pärit pisikesest maakohast, üksikvanemaga perekonnast, olen ma pideva virelemisega juba õppinud toime tulema. Elada saab ka ahiküttega korteris, puud saab soodsalt, kui oled nõus natuke vaeva nägema. Mullivanni polegi vaja — hea, kui soe vesi olemas on. Süüa saab väga hästi teha soodsatest “juurikatest” — abiks nädalamenüü, kord kuus turult lihakraami ostmine ja sooduspakkumiste jälgimine.
Paraku võtab kõik see majandamine aega. Mingil hetkel avastasin, et olen sattunud ringi. Mul oli vaja teha rohkem tööd, et maksta lapsehoidjale, et ma saaksin teha rohkem tööd. Ma tegin nii palju tööd, et ma ei jõudnud enam kodus süüa teha ja pidin ostma valmistoitu. Lõpuks jõudis kätte see hetk, kus ma panin piduri peale tagasi. Teen vähem tööd ja oman, sõna otseses mõttes oman rohkem aega, et mõned asjad oma kätega teha.
Ainuke asi, mida ma oma kätega teha ei oska, on käsitöö. Naljatan tavaliselt, et mul on kaks vasakut kätt — põhimõtteliselt ei suuda ma lõigata mööda sirget joont, rääkimata siis millegi õmblemisest, tikkimisest, heegeldamisest või kudumisest. Nööbi õmblen ette, sokid parandan ära, aga igal muul moel riideid ise teha — no ei. Seega tulevad lasteriiete osas appi peamiselt kasutatud riiete pakkumised. Nii sõpradelt ja tuttavatelt saadud kui ka kasutatult ostetud.
Raha hoiab selline ostukäitumine küll kokku, paraku tekivad aeg-ajalt mingid väga spetsiifilised lüngad. Eelmisel nädalal veetsin ma kaks täispäeva kaubanduses, üritades leida soodsa hinnaga sooja pusa, eest lukuga, ilma kapuutsita. Kindlas suuruses. Kõlab hõlpsalt? Oh ei — missioon osutus võimatuks. Arutades asja teiste lastevanematega selgus, et see pisikene nišikene ongi rõivatootjatelt jäänud täitmata ja leida sellist asja kasutatult poiste trööbatavas suuruses on üsna võimatu.
Nagu öeldud, tegelen ka meie peres riietega peamiselt mina. Mina otsin, mina ostan, mina maksan — heal juhul maksab eks poole kinni. Võrdsed vanemad ikkagi. Sellest hoolimata kurtsin muret tallegi — kui peaks juhtuma, et ta kogemata kombel midagi kuskil silmab, võib selle ära osta ja ma siis kompenseerin.
Arvasin, et mu nutulaul ei jõudnud kuskile, nagu tavaliselt. Täna tuli aga issi juurest kooli läinud laps koju pusaga… Millel oli kapuuts ära lõigatud. Lihtsalt. Kääridega, suhteliselt sinka-vonka, ilma mingi viimistluseta. Esimesel hetkel olin rohkem kui sõnatu. Tegin kindlaks, et tegu ei olnud väikeõe apsuga ega poisi enda loominguga. Issi lõikas, sest “sa ju ütlesid, et mul ei ole mitte ühtegi ilma kapuutsita pusa ja kapuuts mulle ei meeldi.”
Minu mõistusele ei jõua selline loogika kohale. Asju on võimalus ümber teha, jah. Kui käsitööoskust ei ole, siis on võimalik pikema otsimise peale poest vajalik asi leida. Aga lihtsalt kääridega viuh! maha ja saata siis poiss sellise käkerdisega kooli, kus narrimine on igapäevane nähtus… Pean tunnistama, et ma ei oska endiselt sellise asja peale isegi midagi öelda. Ega mul muud üle ei jää, kui äranäsitud pusa kas minema visata või leida oskaja käsitööline, kes suudab selle vormilt talutavaks muuta.
Natasha Bluu elab moodsas kärgperes, kus laste arv varieerub pidevalt ühest kolmeni. Ta tahaks tegeleda kirjanduse, teatri ja kaunite kunstidega, kuid võhm kulub siiski laste ja kahe töökoha vahel žongleerimisele ning magamisekski jääb aega väheks. Mõned mõtted pereelust ja elust üldse saavad siiski kirja pandud.
