Elu teelahkmel: kas jätkata paradiisisaare nautimist või naasta kodumaale kannatama?
Ma saan täpselt aru, millisel teelahkmel mu sõbranna seisab, sest olen ise praktiliselt samas punktis. Tuleb otsustada, kuhu edasi. Või ehk tagasi kodumaale. Suurim erinevus on aga vast selles, et kui sõbratari kodumaal ootab teda kordades kõrgem sissetulek, kui see, mida ta siin teenida võiks, siis mind kodumaal pudrumäed ei oota. Potentsiaalselt küll parem töö, aga kehvem sissetulek. Pluss kõrgemad eluaseme ja muud kulud. Ah et ütlesin, et kõik ei tiirle raha ümber!? Nii ongi, aga ma tean, et seda mainitud lihtsat elu jään ka mina taga igatsema. Näiteks seda, et siin ei ole järjekordi: kui soovin massaaži, astun salongi lihtsalt sisse ja naudin kas kontiväänavat Tai- või lõõgastavat õlimassaaži, hinnaks nii 10 eurot tunnist (pluss-miinus siia-sinna, olenevalt kohast ja tippi jätan masseerijatele alati). Samamoodi on maniküüri ja pediküüriga, teenus on odav ja kvaliteetne ning järjekorravaba. Ja kulmud! Mul on oma “kulmuonu”, kes tõmbab habemenoaga “siuh-siuh!” kulmud korda ja kasseerib selle eest pisut üle euro. Kulmuonu juures käin reeglina korra kuus enne tööd ja üle viie minuti seal ei kulu. Tüüp küll alati imestab, miks ma ta juures aega ja raha raiskan, selmet kodus tasuta oma kulme ajada! Ma siis naeran, et kardan sisse lõigata. Et näited plikalikult roosaks ei kisuks, mainin, et ka elukaaslane saab oma juuksuriskäigud nii möödaminnes tehtud, ikka järjekorravabalt ja taskukohaselt.
Jah, iluprotseduurid on luksus ning ei ole mingid elukvaliteedi näitajad, ja ma saan Eestis oma küüned ka kodus kenasti korda ning lemmikjuuksur on mul nii Tartus kui Tallinnas. Aga lähen siis veidike sügavamale: ma tean, et jään igatsema ka arstiabi kättesaadavust ja seda, et töökoha poolt tagatud kindlustuse abil on mulle lisaks ravile ka ravimid tasuta! (Tõe huvides: mõnel juhul tuleb maksta sümboolset teenustasu, aga see ka kõik). Ja trennitegemist ning löötimist oma kortermaja juurde kuuluvais jõusaalis ja basseinis. Pluss sööki ja riideid jms igapäevast, ma ilmselt ei pea enam jahvatama Tai toidu maitsvusest, kättesaadavusest ja soodast hinnast ning kasuka ja saabaste ebavajalikkusest. Eluasemekulusid ma juba mainisin ja küttearvete pärast siin ilmselgelt muretsema ei pea. Ma jään igatsema ka siinset budistlikku mõttelaadi ja kulgemist, millest mul padueestlasena küll kohati raske aru saada, aga aeg-ajalt ma ikka kadestan neid hetkes elajaid.
Kuidas ma siis üldse mingile teelahkmele sattusin, kui siin nii mõnus ja lihtne on? Aga loomulikult sellepärast, et ühe õige eestlase kohustus on elada kodumaal, kannatada ja hambad ristis makse maksta! Juba Tammsaare teadis, kuidas tööd tehes armastus tuleb. Aga kui sarkasm kõrvale jätta, siis on mu põhjused sõbranna omadele väga sarnased. Pealegi, ma käingi igal aastal mitmeks kuuks kodus, teen tööd ja maksan makse, nii nagu peab. Seekordne hooaeg siin ei osutunud lihtsalt päris selliseks nagu lootsin ja kui senini olin nautinud kõiki neid hüvesid, mis mu tööga soomlastest omanikega ööklubis kaasnevad (muuhulgas põhjamaine asjaajamine, korralik palk ja viisa, mis mu siinset elu hästi toetavad), siis sel aastal jäid need tagaplaanile ja esile kerkis muu. Mis täpselt, on juba mõne teise korra või koha teema. Esimest korda ei tundu isegi äratuskellatu elu ahvatlev, kuigi ma olen öist tööaega ikka just sel põhjusel armastanud! Otsin uusi väljakutseid ja nii ka mu elukaaslane, kes sattus siia saarele soovist minuga koos elada, aga kes Phuketit ehk muus osas oma unistuste elukohaks ei pea. Minu siinveedetud viis hooaega on pealegi selline paras verstapost, ei taha, et elu seisma jääks. Kuu lõpus maandun taas mõneks ajaks Eestis, ehk selgub seal, et mu Phuketi peatükid on läbi? Aga ehk on sellel paradiisisaarel minu teekonnal veelgi mõni lugu jutustada? Osa minust loodab, et on.
