Eraldi voodites magamine pole mingi abielu!
Öeldakse, et hea suhte indikaatoriks on suudlemine. Väidetavalt lõpetavad paarid suudlemise enne, kui omavahel seksimise. Hmm, iseasi, milline see seks siis üldse välja näeb. Kõlab väga mehaaniliselt, vähemalt minu mõistusele. Aga see selleks... Tegelikult on minu arvates suhte intiimsuse parimaks ning täpsemaks näitajaks voodi. Õigemini selle kasutamine. Ehk siis kas üks või kaks voodit majapidamises. Mõeldud kasutamiseks abielu- või lihtsalt paarile.
Minu jaoks on ühes voodis magamine alati see kõige-kõigem olnud. Intiimsuse tipptase. Teate ju küll seda tunnet, kus näiteks puhkuse ajal (või siis lihtsalt puhkuseromanssi nautides) hotellis esimese asjana mööbeldama hakkad ja voodid kokku lükkad ja omale mõttelise teate jätad, et „järgmine kord broneerib laia voodiga toa. Punkt!“. Ma ei ole küll eriline kaisusmagaja, tegelikult see mind kohe väga häirib. Ei saa mina und, kui kellegi käsi mul kuskil kaela all on või näod vastakuti mulle lihtsalt näkku hingatakse. Sellegipoolest on „koos“ olles see „koos“ tunne, et teine on kuskil seal, väga lähedal, samas voodis olemas. Piisab vaid jalg välja sirutada ja teda puudutada. Ta on seal ja sellest teadmisest piisab. Ei ole vaja teineteist kaisusmagamisega piinata ja siis öösel vargsi haardest vabaneda püüda, et oma voodipoolele hiilida.
Kui kõik on ilus ja roosiline, siis suhte algul ajab hirmsasti närvi, kui oma mees teleka ette magama jääb või poole ööni end arvutimänge mängima unustab. Siis lähed kurjalt teda magama kupatama, sest „me oleme ju paar, mis mõttes ma pean üksi magama, kui sa kodus oled“. Oma kodus eraldi öö veetmine tundub kuidagi alandava või reetmisena. Jah, on muidugi olemas erinevad töögraafikud. Või erinev bioloogiline kell, kus üks peab juba hommikul vara tegutsema hakkama ja ei saa seda teha ilma teist üles ajamata. Või tõsised terviseprobleemid. Aga norskamine, see kõige levinum põhjus, on siiski meditsiinilise probleem ja norskaja mingu kiiremas korras arsti juurde, siis ehk lastakse oma voodisse tagasi kah kunagi.
Aga kui suhe vaikselt karidele triivima kipub, siis on üksi suures voodis rahu nautimine parim, mis juhtuda saab. Draamasid on niikuinii hommikust õhtuni, saaks siis vähemalt ööselgi rahu. Nagu märkamatult ja asjade loogilise kuluna hakkab mees pärast tööd rohkem televiisorit vaatama. Üksi enamjaolt, niikuinii vaatab vaid jalgpalli või kriminaalse sisuga saateid. Sina juba ammu ei loodagi, et sul oma eluks vajalikke seriaale vaadata lastakse. Lõpuks see enam ei häirigi (tähelepanu, jutt kehtib eeldusel, et magamistoas EI OLE televiisorit, seda va romantikapeletajat. Nüüd võiks see peleti juba seal olla, saaks üksi romantilisi filme vaadata ja unistada…). Siis saabuvad ajad, kus rahulikult lage silmitsedes mõtled, et sitta kah, las olla seal omaette. Ongi rahulikum ja vaiksem, keegi ei norska kõrval, ei tänita, kui tänamatu ja vastik sa oled, kuidas teiste meeste naised on niisugused ja naasugused, aga sina… Oled justkui omas maailmas ja saad teha, mis tahad. Ajakirja lugeda. Või varbaküüsi rahus lõigata. Või kulme kitkuda. Pealegi saad lihtsalt magama jääda, ilma et peaks teki pärast võitlema. Romantika on sellest suhtest ilmselgelt muidugi kadunud. Juba pikemat aega…
Aastakümneid abielus olnud paarid magavad üldjuhul eraldi voodites. Ma ei tea, miks. Ausõna, ei tea. Ega ma ilmselt ei pruugigi aru saada neist, kes on olnud abielus kauem, kui mina üldse elanud olen. Aga ikkagi… Või tekib mingi aeg see „koos, aga siiski eraldi nii tihti kui võimalik“ staadium? Ka minul on privaatuse vajadus üsna suur. On asju, mil ma ei talu, kui keegi segamas on. Kui olen haige, siis pean omaette rahus magada saama. Kui õpin, siis omaette. Kui on paha tuju, siis mossitan ka omaette. Aga hilja õhtul tahaks ikka nagu oma kallimaga koos olla, ikka sellel „koos, aga mitte kaisus“ tasandil.
Paar nädalat tagasi oli samal teemal väike lugu, siin samas Delfis. Et kuidas kümnendik Briti paaridest eraldi magamistube kasutavad ja seda suhte tugevdamise nimel. Tõlkisin selle loo oma hollandlasele ja tema vaid vaatas mind imestunud näoga, küsides „ja nad nimetavad seda abieluks? Kas abielu mõte pole just koos olla, seda eriti ühes voodis magamise mõttes?“. Just! Täpselt minu mõte. Kui oma meest enam enda kõrval välja ei kannata, siis on vist aeg suhtes korrektuure teha. Ja norskamise puhul ei pea kah teise tuppa kolima, kõrvatropid aitavad täitsa kenasti.
