Eveliis põrutab: naised, jätke see kehakultuse üle vingumine!

 (42)
Eveliis põrutab: naised, jätke see kehakultuse üle vingumine!
Foto on illustreerivUnsplash.com

Me, naised, oleme vastuolulised. Ühelt poolt plaksutame me rõõmust käsi, kui kurvikam modell reklaamib aluspesu. Teiselt poolt aga otsime ise imedieete, kuidas nädalaga kaheksa kilo kaotada. Me süüdistame meediat, saamata aru, et me ise annamegi põhjust kehakultuseks.

Me süüdistame meediat, et see söödab meile ette lugusid sellest, kuidas me peame olema peenikesed, kuidas nädalaga kaotada kaheksa kilo, kuidas suveks saada ideaalsesse rannavormi. Aga kui me nüüd ausalt vaatame enda sisse, siis mis on need küsimused, mida me naistena pidevalt guugeldame?
Kuidas saada peenikeseks? Kuidas nädalaga kaotada kaheksa kilo? Kuidas saada ideaalsesse rannavormi? Kuidas mahtuda keskkooliaegsesse kleiti? Ma ilmselt ei pea seda nimekirja jätkama, et arusaadavaks teha, mida ma mõtlen.

Ütleme, et üks naine võtab kaalus juurde üle kümne- viisteist kilo, talle tekib lõualott ja "päästerõngas". Mis siis edasi juhtuma hakkab? Kõigepealt sisendab ta endale, et inimesed keskenduvad liiga palju kehakaalule, et vahet ju pole kui palju ta kaalub, et ta on endaga täpselt sellisena rahul ning pole kunagi õnnelikum olnud. Samal ajal otsib ta tegelikult internetis vastust igavesele küsimusele, kuidas kiiresti kaalu kaotada ning postitab sotsiaalmeediasse üle päeva pilte alakaalulisest endast kommentaariga "siis kui ma arvasin, et ma paks olin". Ehk siis teiste sõnadega püüab ta end ja teisi ära petta, et on rahul iseendaga, kuid ma võin mürki võtta, et sellise naise suurim unistus on tegelikult vaid tagasi saada sellesse kaalu, mis ta kunagi oli. Ja siis ta poseeriks nabapluusides ja miniseelikutes, näidates keha, milles ta jälle on "kõige õnnelikum üldse",

Seotud lood:

Kehakultus hakkab pihta sellest, et me ise valetame endale pidevalt. Me tunneme rõõmu kui kurvikamad modellid moelavadel kõnnivad ja jagame seda uudist oma sotsiaalmeedia voos, sest nii on õige ja korrektne. Samas ei ole meil sellest tegelikult sooja ega külma, sest ikka vasardab meil peas küsimus, kuidas saada kõhnaks. Kui me näeksime kurvikamate modellide tekkimises mingit revolutsiooni, siis me taoks vastu rinda ja oleks rahul sellisena nagu me oleme. Aga me ju ei ole!

Ei, ärgem süüdistagem jälle meediat. Meedia kirjutab sellest, mille järgi on nõudlus. Lugesin uudist, et Padjaklubi-tüdrukutel sai mõõt täis kehakultusest. Minu meelest on see natukene naljakas. Kolm aastat on noori tüdrukuid teleekraanil hullutanud bimbo-blond, kelle kehavõlusid kogu aeg rõhutatakseja kellele on justkui vastandatud targad, aga koledad tüdrukud. Pole ime, et nende kehakaalu üle netifoorumites arutletakse. Nad on ise selleks vaikimisi loa andnud kui olid nõus nii rumala sisuga seriaalis osalema. Ma ei ole seda seriaali palju näinud, kuid nii palju kui ma olen, siis on seal esirinnas olnud sõna otseses mõttes kellegi silikoonrinnad.

Ja milleks üldse vinguda ja viriseda kehakultuse üle? Avalikult oma elust blogiva inimesena olen ma enda kohta lugenud igasugu kommentaare. Loomulikult ka seda, et ma olen paks. Aga teate, mul ausõna on sellest ükskõik. Ma olen jõudnud punkti, kus minu välimuse kritiseerimine ei muuda minu elus mitte midagi. Kui me kõik, eriti avaliku elu tegelased, suudaksid ka päriselt olla selliste kommentaaride suhtes ükskõiksed, siis lõppeks ka see kehakultusele keskendumine. Nii kaua kuni me justkui nagu oleme rahul endaga, aga samas ikka otsime paaniliselt, et kuidas see imedieet, mis vaid hapukapsasuppi süües nädalaga 15 kilo lubas kaotada, ei muutu mitte midagi.

Meie ise peame olema ausad ja muutuma, kui tahame, et midagi suures pildis muutuks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare