Feministid, kes andis teile kõikide eest otsustada, mida üks naine peab tahtma?
Meestel, vähemalt suuremal osal neist, on feministidest oma arvamus — nad on kas lesbid või ennast täis frigiidsed vuhvad, kes tahavad meestel munad maha võtta ja ise meesteks hakata. Ma nii karmilt ja otse ei ütleks, sest kas või selles Facebooki grupis ringi vaadates nägin, et enda meelest ajavad feministid vist õiget asja. Nende suhtumine on lihtsalt nii pühalik-tõsine, et mind pigem kurvastab, et haritud eestlannad raiskavad oma aega reaalsete murekohtade asemel väheoluliste või pseudoprobleemidega tegelemisele.
Ma ise kuulun nende naiste hulka, kes on seisukohal, et feminismil ei ole tänapäeval mingit mõtet ühiskondades, kus võrdõiguslikkus on juba ammu saavutatud. Eestiski tohivad kõik naised kanda pükse, käia tööl, valimas ja üksinda baaris. Me võime vabalt hakata traktoristideks ja kosmonautideks, osaleda ühiskondlikus elus ja kandideerida parlamenti. Meil on olnud mitu naisministrit. Ükski ülikool ei kirjuta ette, kas ja mida naised seal õppida tohivad. Naised võivad hakata politseinikeks või kaitseväelasteks.
Vabandust, feministid, aga mulle küll tundub, et iga kord, kui te olete statistikast jälle välja urgitsenud mingid protsendid, et naiste osakaal siin või seal on ikka veel liiga väike, otsite te endale targutamiseks ja tänitamiseks ettekäändeid.
Kellel on õigus öelda, mida naine peab tahtma?
Vaadake, kulla feministid, mind häirib kas või teie Facebooki grupis (kus te mindki näägutate), teie ülbe suhtumine neisse naistesse, kes pole teiega nõus. Te peate end paremateks ja targemateks. Enda arust olete te äravalitute ringkond, kel on õigus ette kirjutada, mida kõik teised naised tahtma peavad. Mind huvitab, kust te olete endale sellise õiguse võtnud? Kes on andnud teile volitused rääkida kogu naissoo nimel ja huvides? Kas te suudate leppida ja kohaneda teadmisega, et kõik naised ei taha elult sama, mida teie ja paljud suguõed ei ole üldse nõuski sellega, mille eest te nii ennastsalgavalt võitlete? Igaüks ei tahagi feministide ideaalmaailmas elada.
Kas see naine, kellele meeldib olla hea koduperenaine ja mehe palgast elatudes lapsi kasvatada, on alaväärtuslik? Kas naine, kes tahab end defineerida läbi oma välimuse ja seksikuse, on nõme mutt? Või võtame näiteks mind. Mulle meeldib klatšida. Aga see on ju ürgnaiselik tegevus, mis on meie kui kodukolde kaitsjate geenidesse programmeeritud. Ükski feminist ei tule mulle ütlema, et ma ei tohi enam teisi taga rääkida.
Naisteportaalid ongi klatšijuttude koht
Mulle tundub väga imelik, et feministid on endale muu hulgas südameasjaks võtnud naisteportaalide rappimise. Klikk oleks nagu saatan ise. Saage aru, et klikke tekitavad lõviosas teised naised, keda kõik need lood ja teemad vägagi huvitavad. Järelikult on meile just selliseid naisteportaale vaja. Ka mina olen kõrgharidusega, aga mul küll poleks viitsimist pärast pikka tööpäeva hakata naistesaidilt lugema tõsist analüüsi, millistel ühiskondlikel positsioonidel on meil ikka veel liiga vähe naisi (rääkimata sellest, et tegelikult pean ma säärast rehkendamist ja mõõtmist kummaliseks — usun, et inimesi palgatakse ikka vastavalt vajadustele ja võimetele, mitte sookvootide põhiselt).
Ma tahan tunda mõnu värsketest seltskonna- ja moeuudistest ning vahetada kommentaariumis teiste naistega meeste teemal mõtteid. Aga teatud ringkonna meelest õõnestan ma sellega ühiskonda! Tsiteerides klassikuid — tule taevas appi!
Mida arvad sina, Naisteka lugeja? Kas Eestis on päriselt ka olulisi võrdõiguslikkusega seotud probleeme, mille kallal feministid võiksid pureleda?
