Hädas lugeja: appi, olen sattunud omaenda suvekodu orjusesse!
Minul on alati olnud suvilast arvamus, et see on puhkamise koht, et krundil peab saama hakkama võimalikult vähese töövaevaga ja seltskond, kes sinna koguneb tahab kokku saada, ajada juttu, puhata… saate ehk isegi aru.
Kui aga suvila muutub abimajandiks ja võimutsema hakkab üks vanema generatsiooni esindaja, kes jagab töökäsud kätte veel enne kui inimesed kohalegi jõuavad, on asi kurjast ja suvilast ja puhkamisest pole enam mõtet rääkidagi.
Meie aga just nii on läinudki.
Pole siin tegemist mingi esivanemate maakoduga, vaid just klassikalise suvilaga mereäärses kohas. Kui vanaproua 10 aastat tagasi pensionile jäi, hakkas ta aeda ümber tegema, igale poole peenrad, küll lillede ja juurikatega, marjapõõsad, igasugused õunapuud, vaarikad. Lõpuks ka üks jube plastikust kasvuhoone. Nüüd aga enam endal jõud üle ei käi ja aed on käest ära, kõikjal vedeleb vana kola, aiatööriistad, küll kiletükid, küll katmisvõrgud. Ära ei tohi visata mitte midagi.
Lapsed ja lapselapsed aga pole keegi “rohenäpud” ja oleks siis veel et valitseja käsib ja tehakse, aga valitseja pole millegagi rahul, käib ja näägutab ja kamandab ja riidleb. Oleme palunud, et see jama tuleb lõpetada, kui jõud üle ei käi, et ilusast suvilaaiast on saanud räämas ja lohakas plats. Sellele järgnevad ähvardused ja riid.
Nüüd teatas üks lastest (just ema lemmiklaps), et tema enam oma perega nägu seal ei näita, et tahaks suvepuhkuse ajal puhata, aga seal seda teha ei lasta. Ta tahtis tulla oma ja tuttava perega nädalalõppu veetma, aga valitseja keelas ära — nii palju on vaja teha, siin pole mingit grillimist ega istumist. Mina ei mäleta, et ta ise oleks kunagi oma aias istunud, kohvi joonud või raamatut lugenud. Kogu aeg mõtleb endale igasuguseid töid välja, kõik on pooleli ja ise pahas tujus.
Olen püüdnud talle nõu anda, et vähendame midagi. Sain sõimata — ega oma tööd ei saa lasta raisku minna. Olen aidata püüdnud. No mina ei tunne maatööd üldse ja asja must ei saavat ja parem ärgu ma üldse seal midagi tehku. No ma siis enam ei tee ka. Hoian eemale.
