Punetised on viirusnakkus. Kui puutud punetistega kokku raseduse esimestel kuudel ja Sa ei ole vaktsineeritud ega seda haigust eelnevalt põdenud, on suur oht, et haigus võib mõjuda lapsele kahjulikult. See võib esile kutsuda abordi või põhjustada lapse aju, kõrvade, silmade või südame väärarenguid.
Veendumaks, kas Sul on organismis punetiste vastu antikehad, tuleb lasta teha vereanalüüs. Juhul, kui oled pune48 tisi varem põdenud või oled vaktsineeritud, on Sul tekkinud vastavad antikehad ja nakkusohtu ei ole. Seetõttu on väga oluline, et tütarlapsed oleksid punetiste vastu vaktsineeritud.
Toksoplasmoos on haigus, mida põhjustab ainurakne (suur bakter). 1/3 - 1/4 kõikidest rasedatest on põdenud toksoplasmoosi ja seetõttu ei pruugi nad enam nakatuda. Järelikult ei ole ka riski, et nad võivad nakatada oma last. Eesti ei ole toksoplasmoosi levikuala. Kui nakatumine toimub raseduse ajal, võib see põhjustada areneval lootel ajuja silmakahjustusi.
Vereanalüüsi abil on võimalik kindlaks teha, kas Sul on varem toksoplasmoosi esinenud. Tavaliselt kannavad toksoplasmoosi inimestele edasi kassid oma väljaheidete kaudu. Toksoplasmoosi võib leiduda ka piisavalt töötlemata lihas (toores või seest punane liha).
Raseduse ajal saad ennast kaitsta, kui
järgid järgmisi nõuandeid:
Kui haigestud raseduse ajal toksoplasmoosi, on õige raviga võimalik loote nakatumist vältida.
Herpes on viirus, mis võib edasi kanduda lapsele. Vastsündinu jaoks on herpes tõsine haigus, mis võib põhjustada surma või kesknärvisüsteemi kahjustusi. Vastsündinuid, kellel on herpes, esineb siiski väga harva.
Kui rasedal tekib herpes suguorganites elus esimest korda vahetult enne sünnitust, siis soovitatakse keisrilõiget. Kui aga herpes on esinenud ka varem, siis kaitsevad last ema antikehad. Kui emal tekib raseduse ajal herpese korduv lööve, siis jõuab seda ravida ja oht last nakatada on minimaalne. Võib otsustada loomuliku sünnituse kasuks.
B-grupi streptokokk on levinud bakter, mis väga harva põhjustab probleeme raseduse ajal (ema põiepõletik), kuid võib põhjustada tõsiseid probleeme vastsündinul (ajukelmepõletik, kopsupõletik, sepsis e veremürgitus).
Lähiajal hakatakse ka Eesti rasedail kontrollima B-grupi streptokoki esinemist, sest haigusjuhtude arv on sagenenud. Siis oleks võimalik nakatunud ema loodet kaitsta haigestumise eest, manustades sünnituse ajal emale veeni penitsilliini.
Paljud on lapsena seda haigust põdenud, neil on selle vastu veres antikehad ning nad ei haigestu enam. Sageli kulgeb see haigus kergelt, väikese palaviku ja põskedel esineva punase lööbega, mis kaob 2_3 nädalaga.
Kui rase ei ole parvoviroosi varem põdenud, võib haigestumine raseduse ajal kujutada lapsele ohtu: see võib esile kutsuda iseenesliku abordi või loote surma. Mida kaugemale on rasedus arenenud, seda väiksemaks muutub risk. Iga palavikuga kulgeva haiguse korral pea nõu oma arstiga.
AIDS on raske haigus, mis võib tekkida inimese immuunpuudulikkuse viirusest (HIV). Pärast nakatumist viirusesse on peiteperiood umbes kolm kuud, mille järel on võimalik tuvastada HIV olemasolu veres. Nakatumine toimub tavaliselt vere või teiste kehavedelike kaudu. Kui raseduse eel või ajal on diagnoositud HIV olemasolu veres, tuleb raseduse ajal olla kindlasti ka nakkushaiguste arsti järelevalve all ja tarvitada viirusevastast ravimit. Sama ravimit vajab imik pärast sündi.
Tavaliselt sünnib HIVpositiivse ema laps plaanilise keisrilõike abil, et vähendada lapse võimalikku nakatumist sünnituse ajal. HIV-positiivsel emal ei soovitata last rinnaga toita, sest see suurendab oluliselt nakkuse riski. Kui ema ja last on õigesti jälgitud ja ravitud, on tõenäoline, et laps sünnib tervena.
Trihhomonoos on suhteliselt sageli esinev sugulisel teel leviv urogenitaaltrakti põletikuline haigus. Trihhomonoos võib areneda suguteede mitmesugustes osades. Sagedasem on tupepõletik. Sel puhul on tupe limaskest turses ja punetav. Võib märgata suurenenud tupevoolust, mis on roheka varjundiga, kergelt vahutav ja halvasti lõhnav. Esineda võib ka välissuguelundite sügelust.
Juhul, kui põletikust on haaratud ka kuseteed, võib urineerimine olla valulik. Trihhomonoosi ravitakse kas suu kaudu manustatavate tablettide või tupetablettidega. Sageli esineb trihhomonoos koos teiste sugulisel teel levivate haigustega.
Gonorröa on sugulisel teel leviv haigus. Sageli võib gonorröa kulgeda alaägedalt ning vaevusi peaaegu põhjustamata. Gonorröa avastamisel raseduse ajal määratakse naisele antibiootikumikuur, lapsele ei kujuta need ravimid ohtu. Ravimata jätmise korral võib laps saada sünnitusteid läbides nakkuse.
Ohustatud on sel juhul eeskätt lapse silmad ja ülemised hingamisteed, samuti vajab laps antibiootikumiravi.
Klamüdioos on sugulisel teel leviv haigus, mille puhul ei esine sageli märkimisväärseid kaebusi. Võib märgata rohkenenud eritist tupest ja kihelust suguelundites. Voolus võib olla vesine. Klamüdioosi saab hõlpsasti ravida antibiootikumidega, ravimata jätmisel võib laps sünnitusteid läbides nakatuda. Sel puhul on ohustatud lapse silmad ja ülemised hingamisteed, samuti vajab laps antibiootikumiravi.
B-hepatiit on viirushaigus, nakatutakse sugulisel teel ja vere kaudu. See viirus põhjustab kroonilist maksapõletikku, mille vastu ravimit ei tunta. B-hepatiidiviirusega nakatunud emalt sündinud last saab kaitsta vaktsineerimise teel.
Eestis vaktsineeritakse praegu umbes pooled kõigist vastsündinutest, varsti aga kõik vastsündinud juba sünnitusmajas.
Mükoplasmoos ja ureaplasmoos on sageli esinevad kuse-suguelundkonna põletikulised haigused. On leitud, et tervetest naistest kannab 60% genitaaltraktis ureaplasma ja 20% mükoplasma mikroobe.
Tavatingimustes tupe normaalse mikrofloora hulka kuuluvad mikroobid hakkavad organismi vastupanujõu alanedes vohama ning võivad põhjustada kuse- ja suguelundkonna põletikulisi haigusi. Haiguste tunnusteks on erinevad ebamäärased valud alakehas, rohkenenud voolus, ilmnevad urineerimishäired ja sugueluhäired. Raviks kasutatakse antibiootikume.
Haiguste ravimata jätmise korral on risk haigestuda sünnitusjärgsesse infektsiooni. Samuti on leitud seos müko- ja ureaplasmainfektsioonide ning raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse vahel.
Kondüloomid on näsataolised või käsnjad moodustised, mis võivad paikneda välissuguelunditel, tupes ja ka emakakaelal. Kondüloome põhjustab inimese papilloomviirus. Papilloomviirusesse nakatutakse otsese kontakti teel.
Pärast nakatumist ei pruugi isegi aastate jooksul ilmneda mitte mingisuguseid sümptomeid. Haigus võib endast märku anda immuunsüsteemi muutuse tulemusena.
Kondüloome esineb väga sageli; nad põhjustavad kihelust ja valu. Kondüloome suguelundeil saab ravida paiksete ravimitega. Võimalik on ka kirurgiline eemaldamine, külmutusravi ja kõrvetamine.
Mõnikord juhtub, et laps kasvab raseduse jooksul vähem, kui normaalselt võiks eeldada. Selle tunnuseks võib olla liiga väike kõht või leitakse raseduse kontrollimise käigus, et laps on liiga pisike.
Põhjused on erinevad: sageli on platsentaarveresoonte funktsioon nõrgenenud (selle põhjuseks on ema varjatud haigus, stress või rasedustoksikoos), mistõttu loode ei saa piisavalt toitaineid; vahel on tegemist lapse haigusega jne.
Samuti võib ilmneda, et tunned lapse liigutusi harva või ei ole kardiotokograafia (KTG) päris normaalne.
Sellises olukorras võib tekkida vajadus täiendavateks läbivaatusteks, mida tehakse haiglas. Vajadusel rasedus lõpetatakse. Kõige olulisem on, et laps saaks ema kõhus kasvada nii kaua kui vähegi võimalik ja et ta sünniks enne kahjustuste tekkimist.
Rasedus võib lõppeda kas loomuliku sünnituse, sünnituse esilekutsumise või keisrilõikega.
Rasedustoksikoosi puhul sisaldab uriin valku (albumiini), vererõhk tõuseb ja kaal suureneb tursete tõttu märgatavalt. Teisteks toksikoosi sümptomiteks võivad olla peavalu ja -pööritus, täpid silme ees ja valu ülakõhus. Kui ravi ei alustata õigeaegselt, võivad kahjustusi saada nii ema kui ka laps. Keegi ei tea täpselt, mis rasedustoksikoosi põhjustab, kuid ennetamise ja varajase ravi korral on seda peaaegu alati võimalik kontrolli all hoida.
Raviks on eelkõige puhkus, vajadusel ka ravimid. Rasketel juhtudel võib osutuda otstarbekaks sünnituse esilekutsumine või keisrilõige.
Kui tupest eritub raseduse ajal verd, tuleb kohe pöörduda oma ämmaemanda või arsti poole või siis lähimasse sünnitusmajja. Mõnikord on verejooks täiesti ohutu; see võib olla perioodiline väike verejooks ajal, mil oleks pidanud toimuma menstruatsioon.
Muudel juhtudel võib see olla põhjustatud raskuse tõstmisest või seksuaalvahekorrast. Kuid see võib olla ka märk sellest, et platsenta on vales asendis või hakanud irduma.
Raseduse lõpupoole lõdvenevad vaagnaluude omavahelised liidused veelgi, et võimaldada lootel sünnituse käigus vaagnat läbida. Umbes 10% kõikidest rasedatest kogevad käimisel raskust ja valu, mis mõjutab ka nende igapäevaseid toiminguid. Vaagnat toetavatel lihastel on liigne koormus. Vaagnaliiduste laienemist saab ravida lõdvestuse ja sageda puhkamisega. Tuleb vältida valulikke liigutusi. Tõsiste juhtumite korral tuleb rase tööst vabastada, anda valuvaigisteid või ta haiglasse paigutada.
Sümptomite ilmumisel tuleks sellest rääkida kohe oma ämmaemanda, arsti või füsioterapeudiga, sest alguses on lihtsam aidata.
Tavaliselt laienenud vaagnaliidused sünnitust ei mõjuta. Enamikul naistest kaovad vaevused 2_3 kuud pärast sünnitust, kuigi mõnel juhul võib nende täielik kadumine kauem aega võtta.
