Hanna põrutab: tühja panna ei tasu — elu on selleks liiga lühike!

Kui olin 20 ja õppisin ülikoolis vägagi ebapraktilist, kuid huvitavat eriala, olid mul oma edasise elu suhtes vägagi teistsugused unistused ja soovid. Tookord pidasin igasugust karjerismi nõmedaks kapitalismi orjuseks. Tööd defineerisin ma tookord enda jaoks kurjuse emaks ja humanitaarteaduste õppimine oli omamoodi protest, sest ma ei tahtnudki õppida selleks, et head tööd saada, see tundus minu jaoks „madal“ ja n-ö lihtsa inimese elumuster.

Mäletan, et vaatasin haletsusega neid endast mõned aastad vanemaid tuttavaid, kes juba kaheksast viieni kontoritooli nühkisid, sest ma ju ei tahtnud olla n-ö „tavaline inimene“, kes õpib ülikoolis praktilist eriala, et saada hea töö, et siis osta korter, saada lapsed ja käia paar korda aastas Kanaaridel puhkamas.

Kuid üsna pea jõudis karm reaalsus mulle üha lähemale. Näiteks kui nägin vanu kursa- või klassikaaslasi, kes ladusid ette, kui mitmes firmas nad juba enne 25 eluaastat juhtivatel kohtadel on töötanud, kuidas neil juba pangalaen on ja kuidas nad juba laste saamist planeerivad. Seda kuuldes hakkas mul ausalt öeldes natuke kõhe. Kas mina peaksin ka juba sealmaal olema? Kas ma üldse tahan? Issand, ma isegi ei tea, mis see töö oleks, mis mulle nii palju meeldiks? Jne jne. Ühtpidi tundsin ennast luuserina, aga teistpidi võitles minus seesama 20aastane naiivne maailmale vastanduv tüdruk, kes ei tahtnud veel alla anda.

Ja ma arvan, et ma polegi alla andnud, võib-olla olen ma lihtsalt leppinud ja leidnud omamoodi tasakaalu. Ma siiani arvan , et inimene ei tohiks õppida või teha tööd, mis talle üldse ei meeldi. Jah – tundub justkui iseenesestmõistetav, aga nähes enda ümber sõpru ja tuttavaid, siis mul sellist muljet ei teki. Arvan endiselt, et parem õitseda hiljem, kui mitte kunagi. Parem oodata ja mõelda enda jaoks asjad läbi, kui tormata otse millessegi, milles pärast pettud. Meil on ainult üks elu, mitte mitu, kedagi ei oota peale surma parem koht pilve peal, kui ta on elanud täpselt nii nagu standard ette näeb. Keegi ei pea midagi tegema, sest teised teevad ka või nii on „kombeks“. Kõige olulisem on leida ikkagi see tasakaal, mis kedagi õnnelikuks teeb. Fakt on see, et õhust ja armastusest ainult ei piisa, aga on olemas miljoneid võimalusi, kuidas teenida raha ja elada see oma üks ja ainus elu nõnda, et see lõputu piin ja kannatus ei oleks. Aga nagu öeldakse, raha ei ole oluline nii kaua kui seda on, seega töö ja raha on kahtlemata olulised, kuid kaugeltki mitte kõige tähtsamad.