Hirmunud ema: mis siis kui koolis saab mu lapsest kastis mõtlev robot?

Mu enda koolitee jääb juba paarikümne aasta taha, kuid mäletan veel selgelt, kuidas kunstitunnis pidime kõik ühesuguseid seeni ja lumememmi joonistama, eesti keeles identsete paunade ja kaartega tähti maalima ning kehalises kasvatuses sama kaugele ja kõrgele hüppama, sama kiiresti ja kaugele jooksma... ja see segas mind alati. Segab siiani. Ka oma õe- ja vennalaste pealt näen, kuidas nad on stressis, sest "nad pole sellised nagu kõik teised". Maailmas, kus meid õpetatakse olema meie ise, mõtlema enda eest ja laskma oma fantaasial lennata, on ometi koolisüsteem niivõrd ajast maas, et mina saatsin sel aastal oma tütre esimesse klassi pigem hirmu kui rõõmuga.

Laps ise on väga elevil ja loomulikult rõõmustan koos temaga, kuid kuklas taob siiski hirm: mis temast koolis saab? KES temast koolis saab? Jah, loomulikult tean, et roboteid vähemalt Eesti koolides ei kasvatata, aga mis siis kui keegi õpetaja ütleb, et ta ei oska õigesti karu või puulehte joonistada või et tema j-tähe paun on liiga väike ja ei kõlba seega kuskile? Mu tütar on pisut ümaram, nagu me kõik peres ja hirmuga mõtlen tema homsele esimesele kehalise kasvatuse tunnile, kus teadupärast hinnatakse kõiki lapsi sama mõõdupuu järgi, ehkki tean, et kohe kindlasti ei jookse mu tütreke nii väledalt kui tema klassikaaslased, samuti ei hüppa ta nii kõrgele ja kaugele... Kas sellest võib tulla probleeme, näpuga näitamisi? Või muretsen ma ise üle, andmata talle võimalustki?

Loomulikult ei jaga ma neid hirme oma lapsega, küll aga olen kurtnud õele ja abikaasale. Õde nõustus, et ehkki tema hirmuga oma last kooli ei saatnud, on ta mitmeid kordi kogenud olukorda, kus tunneb, et tema lapselt eeldatakse ja oodatakse identseid tulemusi 30 teise lapsega, selle asemel, et hinnata teda kui individuaali. "Eeskujuks tõstetakse lapsed, kellel on igas aines parimad tulemused, mitte neid, kes millestki ekstra silma paistavad," arutles õde hiljuti. "Kedagi ei huvita kas su laps on klaverivirtuoos, laulab nagu lõoke või luuletab ja joonistab nagu tõeline kunstnik kui tal pole ka kõigis teistes ainetes viied." Ja olen sellega nõus. Mäletan ka enda kooliajast, kuidas õpetajad ülistasid viielisi klassikaaslasi, samas jäi märkamatuks kirjandusgeeniusest tüdruk, kellel reaalained olid kolmed ning matemaatikas tegelikult klassi parim noormees, sest ta ei osanud keeli.

Lootsin, et haridussüsteem ja vaated sellele, kuidas ja keda me koolis kasvatada tahame muutuvad, enne kui enda lapse kooli saatma pean, kuid näib, et vähemalt seni seisame sama olukorra ees, kus kunstutunnis joonistatakse identseid pilte, eesti keeles harjutatakse kogu klassile sisse sama käekiri ja kehalises kasvatuses pannakse lapsed pikkuse järjekorda ja hinnatakse samade keskmiste järgi, sõltumata nende kaalust, pikkusest ja võimetest. Jääb vaid loota, et mu laps ja kõik teised lapsed on piisavalt tugevad, et need 12 aastat nõnda üle elada, et nad oma fantaasiat, enesekindlust ja usku oma võimetesse kuhugi ära ei kaota.