Hundiema aastavahetusest ja elust üldse: eesmärk ei pea olema Selle Kõige Ägedama peo tagaajamine!
Ees ootab muidugi veelgi enam sagimist, sest uuest aastast minu töökoormus suureneb, hakkame oma last hoius käima harjutama ja ilmselt tuleb nii üht kui teist keerulist ette, aga vähemalt aastalõpuni on rahu majas. Arutasime ühel jõuludeaegsel koosviibimisel sugulasega, et kõige parem on elada madalate ootustega, sest siis on suurem tõenäosus positiivselt üllatuda. Võimatut ideaali püüdes saab ainult pettuda. See jutt puudutas jõulupidusid kui selliseid, sest on küllalt nähtud, kuidas inimestel on lapsepõlvest meeles või filmidest nähtud mingi idülliline valge jõul, mil kõik on rõõmsad ja rahulikud, tuba on korras, keegi ei tülitse, kõik laabub, toidud on imemaitsvad ja üheskoos käiakse jõulujumalateenistusel, surnuaias ning keskööl loomadele leiba viimas. Mis ära ununeb, on need tunnid kinkide pärast stressates, kodu läikima lüües, perega tülitsedes, köögis higistades ja kirudes, kui miski tuksi läheb. Ja alati läheb, nii et pead klimpi läinud kastet läbi sõela kurnama või püüdma midagi ette võtta ühest otsast kõrbema hakkava ja teisest nätske lihakäntsakaga. Tunnike söömist, viis minutit kingipaberite krõbinat ja enamasti ongi kogu üritus. Leidsime jutuajamise käigus, et kõige mõistlikum on võtta seda kõike rahulikult, tavalise koosviibimisena, kuhu kutsud ainult neid sugulasi ja sõpru, keda tõesti näha tahad ja lased end aidata, mitte ei taotle ideaalkostitaja tiitlit.
See täiuslikkusepüüdlus käib natukene ka aastavahetusega kaasas. Filmid ja meedia näitavad meile, et ülioluline on, kus sa uue aasta vastu võtad ja kellega. On tähtis leida see Kõige Suurem ja Parem pidu, olla koos Kõige Ägedamate inimestega, suudelda keskööl Just Õiget inimest, et järgmisel päeval pohmelli käes vaeveldes pühalikult lubada uut algust, puhast lehte, suitsust ja alkoholist loobumist, lõpetada tobeduste tegemine, vähem süüa, rohkem trenni teha jne. Eks see periood on ka minul läbitud. Lapsena veetsin kõik aastavahetused ainult oma perega meie talus metsa sees, sõime hästi palju nagu traditsioon ette näeb, vaatasime telekast programmi ja keskööl lasksime isa jahipüssist värvilisi padruneid ning üritasime metsa tagant paistva valguskuma järgi aru saada, kes naaberküladest parasjagu rakette laseb. Kui öö just väga selge ei olnud, ei näinud peale kauge kuma mingit muud märki teiste aastavahetustähistamistest. Teismeliseks saades selline isoleeritus mind enam ei rahuldanud ja unistasin sellest, kuidas oleks olla teiste noortega linnaväljakul, kogeda kõike seda, mille järgi vemmeldav veri igatses. Kui asi sinnani jõudis, et tõepoolest sain omapead käia ja kohti valida, tõdesin, et pole see rohi teisel pool aeda üldse roheline. Linnaväljakuaastavahetus tähendab üle katkiste pudelite ja okseloikude turnimist, ümber sinu inimesed, kes keskööks nii purjus, et mõned ei püsi enam jalulgi. Parimad on olnud just lapsepõlvesarnased metsa sees olemised koos inimestega, keda pean endale kalliks ja lähedaseks. Ja viimased paar aastat pole ma aastavahetust üldse tähistanud. Küll olin lõppastmes rase, küll väikese lapsega kodus. Nii on ka väga mõnus olnud. Kõige parem selle juures on maha rahunemine ja jõudmine arusaamale, et elu ei pea olema Selle Kõige Ägedama peo tagaajamine ning võimatuid fantaasiaid täita püüdmine, sest ükski reaalsus pole unistusega võrdväärne. Peaasi et oleks rahu hinges, ole siis, kus ja kellega tahes.
