Olime ise tublid ning tegelesime kingitustega juba mitu nädalat varem, nii et ei pidanud kõige suurema sagina sees närve kulutama ning 15-minutilise poeskäigu tõttu 45 minutit parkimiskohta otsima. Elu ikkagi õpetab. Järgmisel aastal läheb ehk veelgi libedamalt, sest leppisime pereringis kokku, et teeme kindlaksmääratud hinnavahemikuga loosipakid. Kes tahab oma lastele lisaks mitmesajaeuroseid kinke teha, lasku käia, aga üldine reegel jääb kehtima. Ootan huviga, kuidas see välja tuleb.

Naljakas on see, et peaaegu kõigil meist on ilmselt üks inimene pereringis, kes lihtsalt suudabki naha alla pugeda ja natukene ebakindlaks muuta, ole muidu nii tugev ja tervemõistuslik kui tahes.

Enesekindlad inimesed ei näe igal pool neile suunatud teravaid vihjeid ega mõtle üle, aga mõned suhted on juba oma olemuselt eriti mitmekihilised. Kellel on natuke haavatav suhe oma ema või isaga, kellel ämma või äiaga ja kui muidu saadakse imehästi läbi, siis väike ebakindlus ja ülemõtlemine võib just kingituste tegemisel avalduda. “Miks ta mulle elektrilise hambaharja/lõhnava kreemi/käsitööseebi kingib? Kas ta vihjab, et mul on halb suuhügieen ja ma haisen?”; “Näe, jälle kinkekaart, ju ta üldse ei viitsinud minu nimel pingutada.”

Oskus mitte isiklikult võtta ja mitte üle mõelda tuleb ajapikku ning oma mõtlemise muutmisega. Enamasti ei tee inimesed kingituste kaudu vihjeid, see peegeldab hoopis kinkijat. Kingime me ju neid asju, mida isegi saada sooviksime või mis meile ilusad/kasulikud/huvitavad tunduvad. Nii et elektriline hambahari tähendab enamasti ainult seda, et kinkijale endale väga meeldib ja arvas, et teistele võiks ka rõõmu valmistada. Muidugi on ka neid inimesi, kes viitsivad pidevalt vihjata ja mõistu teada anda, aga õnneks meie peres selliseid ei ole, pigem öeldakse otse või jäetakse ütlemata, sest ega kõike pole mõtet ka välja partsatada. Kriitikal on mõtet ainult siis, kui see on sõbralikult esitatud ja võimaldab edasiminekut, mitte öeldud lihtsalt teise inimese haavamiseks.

Mõned asjad aga ei muutu. Näiteks rakette lastakse lõppeva numbri auks juba detsembrikuu algusest saadik. Igal aastal on see periood üks raskemaid, sest pidev paugutamine väsitab ja tüütab. Mitmed tuttavad loomaomanikud on rääkinud, kuidas nende koerad kodus värisevad ja oma hädasid suure stressi tõttu tuppa teevad — õue ei julge minna, närvid on läbi. Meil õnneks loomi pole, aga beebi magamapanekul paneb iga kärgatus võpatama ning kulmu kortsutama.

Ma tean, et igasugune pürotehnika on laste ja noorte jaoks väga huvitav, aga küllap lapsed ei tea, et korrakaitseseaduse järgi ei ole lubatud avalikus kohas tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte ja et paugutite jaemüük ning kasutamine on tavakasutuses täiesti keelatud ning võib päris suured trahvid kaela tuua. Loodan, et sellest hakatakse avalikult ja ka kodudes rohkem rääkima ning tulevikus piirataks pürotehnika müüki ning kasutamist. Mõnedes riikides saab rakette osta vaid paar päeva enne aastavahetust, selline süsteem oleks ka meil imeline, nii mööduks aasta lõpp veelgi stressivabamalt ja saaks vihastamise ja ehmatamise asemel keskenduda hoopis kõige olulisemale — oma inimestele.