Hundiema arutleb: võimalik, et nooremana oleksin olnud parem, seehulgas lõbusam ja spontaansem lapsevanem
Üldlevinud arvamus ütleb, et elus peaks asjad järgima kindlat mudelit — töö, kodu, elukaaslane, lapsed (pension, lapselapsed, surm), aga tavaliselt pole miski nii lihtne. Iseenda pealt näen, et meil endal on pigem elukaaslane-töö-laps ning elu üürikorteris, teadmata, millal kunagi oma kodu saab. Teistel lastetutel meievanustel on paljudel pigem töö-kodu-elukaaslane või mingi teine-kolmas kombinatsioon. Kellel on hea töö ja oma kodu, aga pole kallimat, kellel kallim ja kodu ja töö, aga lisaks on kool või muu ajaröövel, mistõttu lapsed pildile ei mahu. Kellel on ühel elukaaslasel soov, aga teisel hirm vastutuse ees või on koos oldud veel liiga vähe või palk pole piisavalt suur. Tundub, et kolmekümnesed lastetud inimesed on seda lapsesaamist nii kaua edasi lükanud, et täiskasvanuiga on täie hooga jõudnud ajud üle võtta, toonud ehk liialtki ratsionaalset mõtlemist ja hirme. Kahekümnendate alguspoolel olles tormatakse suurema entusiasmiga uutesse seiklustesse, ilmselt vähem ette mõeldes ja kaaludes. Vanarahvas ütles, et „annab jumal lapse, annab ka leiva“, mõeldes sellega tõenäoliselt seda, et pärast lapse saamist muutub inimene (vähemalt enamik täiemõistuslikke inimesi) pisut vastutustundlikumaks, hoolitseb selle eest, et laual oleks süüa ja katus pea kohal, sest „jumal aitab neid, kes end ise aitavad“. Nii on ka paljudest (tihtipeale kogemata) lapse saanud kahekümnendates noortest saanud vastutustundlikud täiskasvanud, kelle prioriteedid elus muutuvad, kes hangivad endale töökoha, hakkavad vaatama, kuidas oma kodu rajada ja pingutavad selle nimel, et suhe ikka toimima jääks. Mul on tutvusringkonnas mitu perekonda, kus laps pandi kogemata hakkama paarikuise „käimise“ järel, aga pingutati, saadi lähedasteks, abielluti, loodi oma kodu, saadi teinegi laps. Noh, muidugi tean ka neid inimesi, kes on lühikese tutvuse jooksul ups-lapse saanud ja avastanud, et ei tuntagi inimest, kellega peaks nüüd peret mängima, nurgad on maha lihvimata, paarisuhe ei toimi ja nüüd on veel kolmas asjapool ehk laps asju keerulisemaks ajamas. Lahku enam nii lihtne minna pole, aga koos olemine on ka hirmus raske. Eks me kõik teame neid lugusid, aga nendest ma siinkohal rääkida ei tahaks.
Meie lükkasime lapsesaamist ikka edasi ja edasi. Seda eelkõige minu tõttu, sest elukaaslane soovis juba ammu-ammu pere luua, aga minul oli veel ülikool pooleli ja sissetulek väike ja kärss kärnas ning maa külmunud. Mida aeg edasi, seda enam tuli hirme — kas ma ikka olen üldse emaks loodud, kas ma saan ikka hakkama, äkki mulle ei meeldigi see inimene, kelle ma sünnitan, võib-olla saab temast psühhopaat, sest ma ei suuda teda armastada. Klassikaline ülemõtlemise juhtum. Soovisin lausa, et ma oleksin nooremana kogemata rasedaks jäänud, sest siis oleksin sundolukorras ega peaks mõtlema ja otsustama, kas laps saada ja millal saada. Praegu üle kolmekümnesena ja ühe lapse emana näen, kui rumal ma oma hirmudes olin. Näen ühtlasi ka seda, et tõenäoliselt oleks viis või isegi kümme aastat tagasi lapse saamine mõnes mõttes lihtsam olnud — ma oleksin ise muutustele vastuvõtlikum olnud, paindlikum, spontaansem, võib-olla viitsinud lapsega rohkem mängida ja lollitada. Mugavalt täiskasvanu olles olen oma rutiini nii sisse vajunud, et raske oli ja on ikka veel lapsega kaasa tulnud pidevate ümberlülituste ning kaosega leppida. Vajan enda aega ja oma sisseharjunud kombeid rohkem kui kahekümnendates. Võimalik, et nooremana oleksin olnud parem, seehulgas lõbusam ja spontaansem lapsevanem. Samas, vaadates enda lapsepõlve, siis minu noored vanemad elasid oma elu lastest hoolimata, olin väga palju vanaema hoida, ma ei mäleta, et vanemad oleksid väga palju meiega tegelenud ja mänginud, sest kogu aeg oli nii palju muid töid ja tegemisi. Psühholoogiliselt ongi muidugi õige, et lapsed oleksid pärast mind ennast ja mu paarisuhet alles kolmandal kohal, sestap ma ka ei mäleta, et minu vanaema hoida olemine oleks kuidagi probleem olnud, mul ei ole kõrvalejäetusekompleksi või halbu mälestusi. Lihtsalt et nooremad vanemad ei pruugi automaatselt tähendada suuremat tähelepanu lastele.
Üldiselt ei olegi olemas ühtainsat parimat varianti ja meie tutvusringkonna mudelid ei kehti kohe kindlasti kõikide kohta. Saage lapsi või ärge saage, ise teate, maailm on niigi ülerahvastatud. Vastumeelselt ja hirme paaniliselt maha matta üritades pole mõtet küll teha midagi, mida ühiskond sinult eeldab. Mina võin enda kogemustest öelda ainult seda, et mingit müstilist „õiget aega“ ootama jäädes ei pruugigi seda kunagi tulla. Nagu ei ole olemas „üht ja ainsat“ õiget armastust, ei ole ka ainuõiget hetke suurte otsuste tegemiseks. Peaasi et rõõm ja rahulolu oleks suurem kui hirm ja mure.
